Tänases Metsalehes iseloomustame meie puidutööstust kui maaelu kandjat ja kliimaeesmärkide täitjat, kusjuures see ei ole „töösturite kinni makstud reklaam”, vaid tõsilugu, mille üle me kõik võiksime järele mõelda.
Laskumata meie kaht jalga lonkava regionaalpoliitika detailidesse, on statistikale otsa vaadates ütlematagi selge, et enam ammu pole põllumajandus teps mitte see sektor, mis inimestele maal kõige rohkem tööd ja teenistust pakub. Kui töökohti üldse leidub, siis on need pigem tööstuses, enamjaolt aga puiduga seotud tööstuses. Arvestatavas võrdluses alternatiivi pakuvad ehk kõige laiemas mõistes riigiga seotud tööandjad – kohalikud omavalitsused, haridusasutused, haiglad ja riigiametite maakondlikud osakonnad.