Kas Arnol ja Teelel oli klassiruumis nõuetekohane ventilatsioon? Õpilaste teekond peerukumast moodsa elektrivalguseni

Klassiruumide valguse ja ventilatsiooni mõjust õpilaste tervisele räägiti juba mitusada aastat tagasi, kui ruumid olid umbsed ja koolipäeva lõpetas viimase küünla või peeru kustumine.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi haridusloo spetsialist Triinu Rannula selgitab teekonda suitsusest ja pimedast rehetoast elektrifitseeritud klassitubadeni. Alustame detsembrist 1785, kui Riia ja Tallinna asehaldurkonna kindralkuberner George Browne esitas kõigile Liivimaa kreiside ametitele nõudmise, et laste õpetamine peab toimuma ruumides, kus on küllaldaselt valgust ja soojust.

„Kus aga seesuguseid talurahvakoole ei ole asutatud, olgu need mõisa poolt kohe avatud ja selleks peab olema ruumikas tuba või kamber alaliseks sisse seatud, mitte aga ei tule kooli kord ühes, kord teises paigas pidada,“ seisab korralduses. „Peale selle tuleb vaadata, et koolitubades oleks küllaldaselt valgust ja nõutav soojus, et ka muidu oleksid ruumid korras, seni mitmes kohas selleks tarvitatud pimedad ja tervisevastased suitsuhooned tuleb nii kui võimalik kõrvale jätta.”