Kuna filmitegijad ise selle küsimuse püstitasid, et milline on päris Rein Rannap, peaksin vaatajana ilmselt sellele vastama. Rannap on kõige rannapim, kui ta mängib klaverit, arvan ma. Ja pole oluline, kas ta esitab suurt klaverikontserti või hetke kestvat poplaulu. Kui Rannap mängib klaverit, siis klaver ja Rein Rannap on üks.
Jäin mõtlema, kuidas vaatavad filmi need, kes Rein Rannapist midagi ei tea. Kas neid üldse on? Kui on, siis nad on vast väga noored ja vaatavad, jah, kui veidrikku. Minu ellu tuli Rein Rannap muidugi ansambliga Ruja. Mulle tundub see tähtis, et minu, Reinuga pea ühevanuse mehe esimene elav pilt heliloojast pärineb tollase TPI suurelt lavalt, Ruja kontserdilt. Rein tuli Õhtuleht käes lavale ja luges sealt, kui kole ansambel on Rolling Stones. Et see pole muusika, vaid lärm ja karjumine. Rikub inimesi. Ning seepeale esitasid nad bändi ja Urmas Alenderiga loetu näiteks kolemuusikast laulu „Angie”. Mind rikkusid nad mõlemad ja suudan selle üle uhke olla küll. Käisin siis Rapla keskkoolis, ka seal juhtis noori komsomol. Praegu usun, et just Ruja oma Rannapi lauludega, mis tehtud Juhan Viidingu tekstidele, aitas kaasa sellele, et minust ei saanud silmakirjalikku limukat.
