Soomaa lootsik kanti UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi nimistusse
(14)
Eestil on UNESCO nimekirjas alates tänasest viis kultuurinähtust: Kihnu kultuuriruum, Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon, Seto leelo, Võromaa suitsusauna traditsioon ja Ühepuulootsiku ehitamine ja kasutamine Soomaal.
„Meie UNESCO nimekirjas olevate kultuurinähtuste – Kihnu kultuuriruum, laulu-ja tantsupidude traditsioon, Seto leelo, Võromaa suitsusaun ja Ühepuulootsik – mitmekesisus näitab ilmekalt, kui rikkalik on meie pärand. See on tunnustus nii meie traditsioonidele kui ka nendele, kes tänapäeval teevad pingutusi, et need traditsioonid oleksid hoitud,“ ütles kultuuriminister Tiit Terik.
Ühepuulootsiku UNESCO vaimse kultuuripärandi andmise üks algatajatest - haabjameister ja turismiettevõtja Aivar Ruukel - ütles, et Eesti kultuuripärandi nähtus pääses nimistusse esmakordselt pärast 2014. aastat ja lisas, et Soomaa on nüüd Kihnu, Setomaa ja Võrumaa kõrval UNESCO-peres.
Erakordne samm
„Ühepuupaatidel on meie kui rahvuse identiteedis ja kultuuripärandis silmapaistev roll. See on osa meie ajaloost, juurtest ja kujunemisloost. Tänases kultuuriruumis on see äärmiselt tähelepanuväärne, et osa Soomaale omasest pärandist on jõudnud nimistusse,“ ütles Ruukel ja lisas: „nimistusse kandmine on suur tunnustus ka haabjate ehitajatele, kes kannavad endas Soomaa lootsikumeistrite sajandite tagust kultuuripärandit.”
Ruukel selgitas, et ühepuulootsik on painutatud külgedega ja madalapõhjaline kanuutaoline ühest puust õõnestatud paat, mis on tavaliselt valmistatud haavapuust. „Ühepuulootsiku ehitus on terviklik ja tehniliselt keerukas protsess, mis algab sobiva puu leidmisega ning lõpeb paadi vettelaskmisega,“ märkis Ruukel.
Oliver Loode, UNESCO - taotluse koostamise projektimeeskonna liige ja põlisrahvaste asjatundja kinnitas, et Soomaa haabjakultuuri jõudmine UNESCOsse on tähelepanuväärne ka meie soome-ugri hõimurahvaste, aga ka laiemalt maailma põlisrahvaste kontekstis. “Paljudel neist on oma ühepuupaatide traditsioon, kuigi nende koduriigid - näiteks Venemaa, Kanada ja USA - ei ole veel ratifitseerinud UNESCO vaimse kultuuripärandi konventsiooni. Võimalik, et Soomaa haabja innustav näide paneb ka neid rahvaid oma ühepuupaate rohkem väärtustama ja oma riikidele kõrgemaid ootusi seadma,” sõnas Loode.
Haabjaehituse keskseks tegevuseks on külgede laialipainutamine (laotamine). Soojuse ja niiskuse koosmõjul, sh tule ja veega ning puuokste abil painutatakse haabja toorik umbes poole laiemaks. Seeläbi suurendatakse paadi mahtuvust, stabiilsust ning manööverdus- ja kandevõimet.
Kasutatakse siiani
Vesisel ja suurte üleujutuste poolest tuntud Pärnu jõe lisajõgede alamjooksul Soomaal on ühepuulootsik tänaseni liikumis- ja transpordivahendina kasutusel, olles suurvee ajal sobilik sõiduriist. See on Pärnu ja Viljandi maakondade piirile jääva Soomaa rahvuspargi sümboliks.
Lisaks viiele tunnustatud meistrile on Eestis ligi 20 haabjaehituse kogemusega meest, kelle seas on potentsiaalseid tulevasi haabjameistreid. 1996. aastast alates on Soomaal korraldatud haabja ehitamise laagreid. Kodukandi ökoturismi algatuse toel ja Soomaa rahvuspargi ning Eestimaa Looduse fondi eestvedamisel Saarisoo turismitalus toimunud laagrites jagasid oma teadmisi ja oskusi kaks meistrit: Jüri Lükk (1929–2001) ja Jaan Rahumaa (1928–2000), kes igapäevaselt haabjaid kasutasid.
Soomaa rahvuspargi kultuuripärandi spetsialist Sandra Urvak, kes on lootsiku UNESCO projektis esindanud nii Keskkonnaametit kui ka kohalikku kogukonda, nendib, et kui lootsiku valmistamine ja kasutamine on kohalike seas vahepeal natukene unustuse hõlma vajunud ning asendunud pigem laudpaatide või kanuudega, siis praeguste lootsikumeistrite aktiivsus ja UNESCOsse pürgimise projekt on ka kogukonna oma kultuurile teise pilguga vaatama pannud. Soomaa piirkonnas on asustus paiknenud ikka jõgede ääres ning lihtsaim ja varasemalt ka pigem ainus viis liikuma pääsemiseks oligi mööda jõge, selleks aga oli vaja ühepuulootsikut.
