Kell on 8.55. DPD kuller, kes lubab endaga ühe tööpäeva kaasa teha, palus mul Tallinna lähistel sorteerimiskeskuse juures hiljemalt kell 9 valmis olla. Saadan sõnumi: “Tere! Ootan siin maja nurgal pakiautomaadi ees.” Saan vastuseks: “Läheb veel natuke aega.”
Möödub 15 minutit. Arutame fotograafiga, et huvitav, kas oleme nüüd graafikust maas juba enne päevaga alustamist. Meenub paari päeva tagune Facebooki-lõim, kus Nõmme linnaosa elanikud arutasid, kuidas sama ettevõtte pakikuller ei jõudnud kellegi juurde kokkulepitud ajaks ja olid maruvihased.
Paar minutit hiljem on kuller aga kohal ja käsib mul kiiresti autosse hüpata. Uurin, mis kell tema tööpäev algab, kas üheksast.
“Mis üheksast, ma ärkasin pool viis ja kuuest olin tööl. Tegelikult algab tööpäev pool seitse, aga tööd on nii palju, et ma tulen vabatahtlikult varem. Pakkide skaneerimine, auto komplekteerimine, teekonna paika panemine ja inimestele helistamine võtab omajagu aega. Ma niigi hoian end tagasi ja ei helista inimestele enne kaheksat,” teatab kuller Maarika Müür reipalt.
