Jõuluks üksteist aastat tagasi kirjutasin Eesti Päevalehte loo mind vapustanud taiesest. Seal seisis: “Jõulu-usku Margit Utsal hakkas ühel päeval väga suurt vaipa tegema. Miks, seda ei tea ta täpselt isegi. Lihtsalt ühel ööl tuli selline suur tunne peale, et nüüd on aeg. Tunded ju ei ütlegi, miks. Nad lihtsalt tulevad. Siis on õige aeg ja siis peab tegutsema. Ja Margit hakkaski oma elu vaibasse panema.”

Lisandus kirjeldus: “Suur kui flaami meistrite tahvelmaal Louvre’is, särav kui Paul Gauguin, sümboleist tiine kui Pablo Picasso, detailidest lookas kui Pieter Brueghel, koduvillane kui Anu Raud, vaimustav kui Konrad Mägi…”

Nüüd 11 aastat hiljem seisame koos Margiti ja tema abikaasa Ahtiga sellesama vaiba ees, millel pikkust ligi kaks meetrit. Imetleme, uurime iga detaili, mis räägib Utsalite pere lugu.