Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Olen üks neist, kel tekib sageli lausa painajalik soov olla kusagil mujal, harjumuspärasest eemal, et kogeda uut, mitte jääda kõrvale sellest "päriselust", mida kusagil maailma peateedel värviliste tulede all ju (või vähemalt mingis mu fantaasiakujutluses) elatakse.

Kuid taban end üha sagedamini mõttelt, et enda võõrasse keskkonda toimetamine – ja punktist A punkti B ning seal ees ootava loodetava elamuseni jõudmiseks tuleb esmalt läbida üha enam ja enam ebamugavusi sisaldav transpordikoridor – tagab sageli vaid ajutise elamuse, et wow!, nüüd ma elan! (Olen seda teooriat kontrollinud ka kaasmaalastest turistide peal, kellega koos olen reisinud ja kes mõne eriti kuulsa vaatamisväärsuseni jõudmise eel on pikalt rääkinud, kui elumuutvaks see kogemus saab. Kümmekond minutit pärast kohale jõudmist asuvad aga telefonis koduseid Delfi uudiseid lugema.)

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid