Viie aasta eest linnast Kuramaa metsade vahele kolinud Katrīna Knese-Šmite ja Uldis Šmits valisid maatööga alustamiseks eriti pika lõtkuga ala – esimest korralikku saaki oodatakse veel mitu aastat, suuremaid saadusi koguni kümnend.

“Põllumajanduse või talumajapidamise kogemust meil polnud ning huvigi nende valdkondade vastu ei olnud kuigi suur,” möönab tööstusalpinistist peremees, kes leiba teeninud ka mägironimis- ja matkainstruktorina ning kokana. Teda tõmbas rohkem puutöö poole.

Püüdes välja mõelda, kuidas lõpetada linna – Liepāja – vahet sõelumine, sai Uldisele ning tema turundajast ja üritusekorraldajast abikaasale Katrīnale saatuslikuks üks telerist nähtud saade, kus kaks inglast istusid muinasjutulistel oksatoolidel, mille olid ise aastatega kasvatanud.

Idee jäi kummitama ning pandeemia algus ajendas tegudele. Niideti aastaid söötis olnud heinamaa ja pandi maha esimesed taimed, et samm-sammult rajada aed, kust saaks millalgi iga-aastaselt koristada looduse antud puumööblit.