Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Oleme võtnud endale sellise ülesande, mida varasemast ajast ei mäleta. Nimelt – ajame juttu päev enne esietendust. On õhtu ja Elinal seljataga kaks läbimängu. Mõtlen, mida võib näitleja sellisel hetkel tunda, ja olen natuke murelik. Mida küsida, et teda aidata? Olen ju mõni hetk tagasi näinud, kuidas lavastaja Julia Aug oma ärevust varjab. Elina isegi ei varja.

Tõesti, kunsti ja loomisega on nii, et ole sa kui kogenud tahes, iga kord on ikka esimene kord. Koban küsimust, kuni lõpuks jõuan sõnastuseni…

***

Millised on olnud sinu viimased kaks nädalat?

Nii raske küsimus.

Raske?

Jah, mitmes mõttes. (Hästi aeglaselt.) Tegelikult olen ma väga rõõmus ning loominguliselt täidetud ja tõstetud Julia Augiga proove tehes.

See teema on väga oluline. Holokaust. Täpsemalt, juutide olukord 1941. aastal Eestis. Pealiskaudselt mõeldes võib tunduda, et see ei puuduta tänapäeva eestlast. Tänapäeva venelast. Tänapäeva juuti... Aga praeguses poliitilises olukorras, mis laiub meie ümber – Valgevenes, Ukrainas –, ei tea kunagi, mida mingid hullud võivad mõelda või teha. Kõike võib juhtuda. Kunagi ei tea, kuidas mingi asi millenigi viib.

Selle lavastuse teema on traagiline ja mina ütlen, et olen täidetud, olen tõstetud. Lavastuslikult ... me teeme ikkagi teatrit.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid