01.01.2022, 15:00

Berliini olümpial eestlaste võitude puhul lehvinud hiigellipud võivad alles olla

Lõppev aasta tõi kaks uut infokildu 1936. aasta Berliini olümpiamängudelt kaasa toodud ja siis imelikult kadunud lippude ning Maailma-Kristjanile seal võidu puhul kingitud tammede kohta.

Bianca Mikovitš

bianca.mikovits@maaleht.ee

Vasakul suur “kuldlipp”, paremal “hõbe- ja pronkslipud” rongi katuselt alla riputatuna Tallinna jõudmisel. Suur lipp läks masti Kristjan Palusalu kahe võidu puhul ja kolmandal korral veel eksikombel. Väiksemad tõusid masti, kui hõbeda sai August Neo vabamaadluse poolraskekaalus, Nikolai Stepulov poksi kergekaalus ning kui pronksmedali võtsid vastu August Neo klassikalise maadluse poolraskekaalus, Voldemar Väli klassikalise maadluse kergekaalus ja Arnold Luhaäär tõstmise raskekaalus. ajaleht Uus Eesti, 20. august 1936.

FOTO:

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

„Tallinnas ei ole vist kujutletav, kui rohkesti Berliinis on väljas Eesti lippusid.“ Nii kirjutas Päevalehele Berliinist 1936. aasta juuli lõpus Oskar Lõvi, reporterinimega Toomas Kivi.

Lõvile, samuti teistele osalejatele tegi nalja, et sakslased olid kogu linna täielikult lipuehtesse pannud, olümpiamänge võrreldi omavahel isegi karnevaliga. Ent kui mängud lõppema hakkasid ning Kristjan Palusalu oli võitnud kaks kulda ja Eesti kokku hämmastavad seitse medalit, hakkas just Oskar Lõvi uurima, kuidas saaks kodumaale tuua kolm eritellimusel valmistatud lippu, mis meie omade võitude puhul staadionil mastis olid käinud.

Teised ajakirjanikud lõid selle mõttega kampa, lippe peeti meie spordiajaloo jaoks üliväärtuslikuks. Mehi jooksutati olümpiakomitees esialgu paar päeva sinna ja tänna. 20. augusti Uus Eesti kirjutab, et algul ei tahetud lippe loovutada, siis aga viivitati üleandmisega.

Kommenteeri Loe kommentaare