Semiootikud Andreas Ventsel ja Mari-Liis Madisson avaldasid 2020. aasta sügisel vandenõuteooriate semiootilistest tahkudest raamatu.
Folklorist Anastasija Astapova on uurinud verbaalsete kuulujuttude levikut, Tšornobõliga seotud vandenõuteooriaid. On raamatu „Vandenõud ja Põhjamaad” kaasautor. Tema järgmiste aastate uurimisplaanid keskenduvad pandeemilistele vandenõuteooriatele.
***
Kas võib öelda, et elame vandenõuteooriate kuldajastul?
Andreas Ventsel: „Tänapäeval puutume vandenõuteooriatega kindlasti rohkem kokku kui varem. Levikut suurendavad internet ja sotsiaalmeedia, tehes info jagamise iseäranis lihtsaks. Koroonapandeemiat tuleb samuti pidada võimendavaks teguriks, kuna vandenõunarratiivid ja muud kuulujutud kipuvad levima just kriiside, konfliktide ja katastroofide ajal, pakkudes inimesi tabanud hädadele lihtsaid seletusi.
Uurimisel saab kasutada analüüsitarkvara, mis veebis n-ö materjali korje ära teeb. Nii võib kaardistada peamised teemad, tegelased, konspiratsiooniteooriate levitajad. Saamaks teada, mis eesmärkidel on vandenõuteooriaid levitatud, kuidas levitaja sellesse suhtub, kellele teooria on suunatud.
Näiteks semiootikast pärit analüüsivahendid võimaldavad materjalile kontekstitundlikumalt läheneda ja heita valgust järgmistele küsimustele: millistele auditooriumi kultuurimälu seisukohast olulistele teemadele osutatakse, keda auditooriumist soovitakse niiviisi kõnetada, kas vandenõuteooria on esitatud tõsises või iroonilises võtmes jne.
Milline on levinuim vandenõuteooriate „struktuur”?
