Paat, mis pole tehtud linnuluust, vaid haavapuust

Hiljuti UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kantud Soomaa ühepuupaat ehk lootsik, selle ehitamine ja kasutamine on üks vanemaid Eesti kultuuri esindajaid selles auväärses nimistus.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Muistse painutatud külgedega ühepuupaadi kasutamine hämmastas juba 1920. aastail Soome etnoloogi, ERMi esimest direktorit Ilmari Mannineni. Aga Pärnu jõe ühinemiskohas Halliste ja Navesti jõega, Soomaal, nagu me praegu seda paikkonda nimetame, on ühest puust õõnestatud lootsik sealsetele elanikele olnud sajandeid väga tähtis ja kasutuses veel mõnikümmend aastat tagasi.

Kui Manninen lootsiku avalikkuse ette tõi, leidus neid Eestis üldse kolmes kohas: Läänemaal Kasari jõe alamjooksul ja Matsalu lahe ümber, Kesk-Eestis Pärnu jõgikonnas ning natuke ka Emajõe lisajõe Ahja alamjooksul. Mujal oli täiesti unustatud või mäletati uduselt, et kunagi on sellist paati kasutatud.

Teised ühepuupaadid, millega tol ajal siin-seal, eriti Lõuna-Eesti väikestel siseveekogudel kalastamas käidi, olid algelised künataolised ruhed. Mõlemad valmistati küll ühest puutüvest, ent erinevuste tõttu tegemisviisis, konstruktsioonis ja otstarbes, kuuluvad nad eri tüüpi paatide hulka.