Eestlastest aferistid tegid mõisarentnikena uhkeid pankrotte juba 19. sajandil

1860. aastate lõpus avanes ka matsi soost eestlasel juriidiline võimalus aadli- ehk rüütli­mõisa omanikuks tõusta, ent praktiliselt osutus see jõukohaseks üksnes väga vähestele. Hoopis rohkem leidus neid, kes suutsid mõisa rendile võtta. Rentniku lugupeetavale kohale jõudsid mitte ainult edasipüüdlikumad ja läbilöögivõimelisemad tegelased, vaid ka aferistid.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Eestlasi figureeris mõisarentnike seas juba XIX sajandi esimesel poolel, kuid pöördeliseks kujunesid 1860.–1870. aastad, mil paljudele aadlimõisate omanikele valmistas raskusi teotööst loobumine ning kohanemine moodsa aja olude ja nõuetega. Rendile antud mõisate arv kasvas tublisti, näiteks Liivimaa Läti osas koguni kahekordistus. 1881. aastaks olid Põhja-Eesti rendimõisatest juba pea pooled – 160st 77 – eestlaste käes pidada.

Rentnikuks saamiseks ja läbilöömiseks polnud tingimata tarvis korralikku haridust ega kutsealast ettevalmistust, vaid ennekõike kapitali, sest mõisat üle võttes tuli ette tasuda nii kopsakas poolaastarent kui ka tagatisraha. Viimane oli seda krõbedam, mida suurem või paremas korras oli mõisapidamine. Pisikese Taabri mõisa rendilepingu tagatiseks piisas 1300 rublast, Haaslava mõisa eest tuli välja käia 3000 rubla ja Tähtvere mõisa puhul juba 6000 rubla.

Ainult harvadel juhtudel ei nõudnud rendileandja kautsjonit. Veelgi suuremat algkapitali läks tarvis siis, kui rentnikul tuli sulas välja maksta ka kogu mõisa elus ja eluta inventar, ning võib vaid imestada, kuidas kõigeks eelnimetatuks vajaminevad tuhanded rublad kokku saadi.