Elin Toonat päris õigeks väliseestlaseks ei peetud, kuna ta oli Inglise kultuuriruumis liialt “oma”

Luuletaja Ernst Enno lapselapse, aasta­kümneid võõrsil elanud Elin Toona Gottschalki sulest on ilmunud nii eesti- kui ingliskeelseid teoseid. Oma debüütromaani “Puuingel” eest pälvis ta 1966. aastal Henrik Visnapuu auhinna, tänavu aga tunnustati sellega tema elutööd.

Möödunud kevadel tegi Elin Toona teoks oma ammuse unistuse ja kolis Ameerika Ühendriikidest Floridast tagasi Eestisse. Tema uus kodu on Haapsalu lähistel Taeblas.

“Lõpuks olen naasnud – et jääda,” ütleb sel suvel 85aastaseks saav Elin Toona. Ning lisab, et vanaisa ja vanaema haud on Haapsalus, nende vahel väike kohake hoitud ka talle.

Rootsi asemel Inglismaale

Kui seitsmeaastane Elin ema ja vanaemaga Eestist lahkus, oli sihiks võetud Rootsi. Nende lootsik hakkas merel lekkima, kuid õnneks sõitis kõrvale üks Poola kaubalaev ning heitis neile köisredeli. Ainult Elini näitlejast ema Liki oli füüsiliselt nii heas vormis, et suutis seda mööda üles ronida. ”Tooge mu vana emake ja laps ka pardale!” nõudis ema.

Kõigepealt tõmmatigi vanaema koos pampudega kalavõrku pandud kastis üles, et näha, kas võrk ikka peab. Väike Elin pistis selle peale kisama, kuna tundis, et nüüd ta jäetaksegi maha. Igatahes Rootsi asemel jõudis Elin ema ja vanaemaga läbi Saksa põgenikelaagrite lõpuks Inglismaale. Selleks kulus mitu aastat.