| JUHTKIRI | METSALEHT |
Leian, et riik peaks senisest märksa sirgeselgsemalt otsustama, kas ühte või teise piirkonda ette pandud looduskaitseala rajamine saab teoks või mitte.
Otsustamine ei peaks võtma aastaid, nagu näiteks praegu on juhtunud Harjumaal kavandatava Sõrve looduskaitsealaga, mille moodustamise ettepanek tehti juba 2006. aastal. Nabalas kestsid vaidlused samuti 15 aastat jne.
Saan aru, et uuringud ja läbirääkimised võtavad oma aja, aga see ei pea olema 10, 15 või enamgi aastat. Jah, riigiametnikud ei soovi ühelegi osapoolele kohe “ei” või “jah” öelda, aga siiski – otsustamine peaks toimuma kindlameelsemalt, sest vinduv olukord ei tule kasuks ühelegi huvigrupile, ammugi loodusele.
Kui kaitseala moodustamise ettepanek tehakse ja riik selle menetlusse võtab, siis sisuliselt hakkab selles piirkonnas niikuinii kehtima kaitseala kord – seatakse piirangud metsamajandamisele, peatatakse kõik maavarade uuringud, saati veel karjääride avamine jmt. Põhimõtteliselt peaks peatatama ka ehitustegevus, aga nagu elu näitab, siis elamuarendus surub ikkagi peale, iseäranis pealinna ümbruses ning tasahilju kerkivad üha uued eramud, seda suuresti looduskeskkonna arvelt.
Ning nüüd ollaksegi Sõrve LK puhul sunnitud tõdema, et isegi kui ala kaitse alla ei võeta, pole sealkandis näiteks kaevandamine enam võimalik liialt tihedaks muutunud asustuse tõttu.
