Kase puhul on oluline järgida mahlade liikumise aega ning teada, et kevadel raiutud kasest kvaliteetset saematerjali loota ei maksa. Kui kevadel minna raielangile vaatama, siis saab näha, kuidas kasekänd "nutab" tüve taga ja upub mahlapisaratesse. Juured mullas pole veel aru saanud, et puud polegi enam, ainult känd…

Mäletan oma lapsepõlvest, et puukuuris hoiti kuivi kaselõmmusid teistest halgudest eraldi virnas. Lõmmuks kutsuti meil meetri pikkusi oksavabasid, neljaks löödud jämedaid ja kuivi kasehalge, mis olid kooritud, toht maha lõigatud ja millest tõmmati pirde (peergusid). Neid põletati sõjajärgsel ajal, kui isegi petrooleumi polnud lihtne hankida, pimedal ajal toavalguse saamiseks. Petrooleum oli laudas käimise laterna jaoks, talituste ja lehmalüpsi ajaks. Laudatöö oli tähtsam kui inimeste toavalgus, pealegi oli noil aegadel kombeks videvikku pidada. Siis said jutud räägitud ja laulud lastele lauldud. Kuidas teisiti olekski laps vanaema laulud ellu kaasa saanud. Siiamaani on meeles.

Pirru hoidmiseks oli ahjuseina kivide vahele uuristatud pragu, kuhu pird torgati. Meil olid suur lõukaga leivaahi ja pliit kõrvuti, nii et pirru põlemisel kukkusid söetükikesed pliidirauale. Nii ei olnud hirmu, et tuli laudpõrandale satuks. Tegelikult valvas alati keegi seda tuld hoolega ja kustutas pirru ära. Pimedal ajal puges pere nagunii varakult voodisse.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid