Loomulikult teevad kooritud puud iga metsaomaniku õnnetuks, vahel koguni vihaseks. Siis aetakse süü jahimeeste kaela. Ise püüan selliseid kooritud puid võtta kui paratamatust, sest kuidas üldse saaks metsloomale selgeks teha, et „minu metsast ei tohi võtta mitte üks kooretükk!“. Mingu ja võtku naabri- või riigimetsast. Loomi liigub praegu metsas vähem ja põder, suur loom, püüab ka talve üle elada. Kuusekoor tähendab tema jaoks vitamiine ja tervist kosutavaid suutäisi. Üksnes metsakahjustuste pärast ei oleks minu arvates mõistlik põtrade küttimislimiiti järjest suuremaks ajada. Põtrade ridu, eriti noorloomi, vähendavad lisaks jahimeestele ka hundid.

Nädalavahetuse lumesadu ei lasknud mind veel metsa sõita, selle asemel roobitsesin mitu tundi koduõues lund. See ei ole üldse lihtne töö, ikka raske ja aeganõudev – lumi on sügav, roobil poolemeetrise lükkamise järel juba kuhi rasket lund peal ja seejärel hooga hange otsa tõugates koormat tühjendama. Ma pole enam selles eas, et rasket tööd naudiksin, ikka vägisi pingutan. Suurele maanteele viiva tee ühe külje roobitses naabrimees enne mind puhtaks, teine pool on minu teha. Sellised need maal elamise talvised rõõmud kord juba on.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid