Aleksei Turovski lageraiest: meile on loodust vaja, loodusele meid mitte

Eestlaste ühes armastatuimas filmis “Viimne reliikvia” kõlavad lauluread: “mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele.” Seda, mida see “meitele” otseselt tähendab, oleme zooloog Aleksei Turovski sõnul viimase 30 aasta jooksul saanud teada – metsad ja maad müüakse parima hinna pakkujale. Tema hinnangul ei ole see kindlasti eranditult nii, kuid siiski suurel määral levinud mõtte- ja tegutsemisviis, mis on kujunenud paraku loomulikuks käiguks kõikjal maailmas, kus inimestel on võimalik midagi omada ja vabadus oma vara müüa. Mis teeb aga meest murelikuks on see, et lageraiesse on hakatud suhtuma pealiskaudselt ning kõige selle keskele jäävad need, kel endal võimalus sõna sekka öelda puudub – need on loomad ja loodus ise.

Aleksei Turovski on mees, keda pikalt tutvustama ei pea, kuid mis on peamine, ta on inimene, kes armastab loodust ja loomi. Jääb vaid küsimus, miks teeme meie, metsamaa ja metsa müügiga tegelev oksjonikeskkond Aleksei Turovskiga juttu lageraie teemal, mille käsitlusse suhtume ehk juba eos väga erinevalt. Põhjus on lihtne – oleme veendunud, et erinevad vaatenurgad rikastavad mõttemaailma ja samas ka tasakaalustavad seda, kuid võib olla polegi meie vaated teineteisest nii kauged, kui esmapilgul arvata võib.

Aleksei, kas ja miks on Teile jäänud mulje, et lageraiesse on hakatud suhtuma pealiskaudselt?

Jah, loomulikult on mul see tunne! Vaadake, see käib nii, et kui kord on niiviisi kuskil juba arvatud või mõni inimene tegi metsa maha võttes midagi valesti või mingid inimesed käitusid minuga mingisugusel moel, siis kohe hakkame olukorda üldistama. Nii tekibki tunne, et ka lageraiesse suhtutakse liiga kergekäeliselt ja teema võimendub. Lõpuks kõlab see juba kui argument ja selle õigsuses ei kahelda. Kuid eks mulle samuti meenub üks rohkem, kui 10 aastat tagasi juhtunud lugu, kui ühes männimetsas võeti kaitse alla rabapistrik ja tema elupaik. Tegemist on liigiga, mida Nõukogude ajal vähemalt 25 aastat järjest siin lihtsalt pole olnud. Proovisime seda probleemi kaua uurida ja mõista, miks seda lindu Eestis enam järsku polnud ja tagasi ka pikalt ei tulnud, kuid ühel hetkel leidis üks rabapistrike paar tee taas ühte metsa. Ja seal oli pesitsuspuu juures märk, et tegemist on ohustatud liigi elupaigaga ja seda tuleb hoida. Kui see märk sai sinna pandud, siis kahe nädala pärast mindi vaatama, et kuidas lindudel läheb ja mis on muutunud. Noh puu oli alles, märk oli alles, kuid mida polnud, oli mets ja pistrikud. See on hea näide, mida lageraie teeb näiteks sellele kindlale, ülitähtsale ökosüsteemis olevale linnule.

Sageli rõhutakse ju sellele, et kui üks mets maha võetakse, siis loomad leiavad tee teise metsa ja midagi katastroofilist ei juhtu. Kas see on liiga naiivne mõtlemine ja endale pigem valetamine?

Kui jutt oleks näiteks Kalamaja elanikust, kes oletame, et peab mingil põhjusel oma kodust välja kolima, siis küll. Näiteks tuleb välja, et välismaal elav pärija, kelle esivanemad kunagi seda korterit omasid, tahab seda elupinda omandiõigusega siiski endale tagasi, siis see praegune elanik peab kuskile kolima ja küll ta kolib ka. Ta on ju inimene! Usutavasti saab ta selleks isegi kompensatsiooni, kuid mida saab pistrik? Tal on vaja sobivat elupaika! Kas selline elupaik on 200 m või 200 km kaugusel olemas või mitte, me ei tea. Seega ei saa me talle pakkuda midagi, ta on lind ja ta valib kodu vastavalt vaid oma elu normatiividele. Loota, et raie ette jäänud loomad leiavad kodu kõrvalolevas metsas või 50 meetri kaugusel oleval puul, on alusetu. See argument, et vaba loom leiab endale uue kodu kus iganes ja kergelt, kuna ta on vaba, lähtub väga mugavast ja hubasest arusaamast. Kes on vaba loom? Vaba loom on see, kellest me midagi tegelikult ei tea, kes on kuskil seal olemas ja kes tegutseb nii nagu ta tahab ja liigub ning elab seal, kus vastavalt liigi iseärasusi arvestades on tal võimalik kõige paremini eksisteerida. Vot neid võimalusi lageraie hävitab.

Kuid, millise surve alla paneb metsade raiumine siiski loomad?

See on väga kompleksne küsimus, sest mitte mingit ühtlast kontingenti pole olemas. Igal loomal on omad ökoloogilised nõudmised ja ressursside kasutamise vormid ja viisid.

Seega, siit koorub välja üks laialt levinud murekoht – inimesed kipuvad panema kõik metsaloomad ühte patta ja arvavad, et küll koduta jäänud loomad leiavad samad tingimused eluks mõnes kõrvalolevas metsas?

Just nimelt!

Teie, kes te olete terve oma elu pühendanud loomade uurimisele, nende ja neid ümbritseva mõistmisele, näete aga seda kõike detailsemalt, teise nurga alt. Samas metsi raiutakse, tehakse lageraiet ja kogu selle teema ümber on alati peetud vaidlusi, on alati eksisteerinud pingeid. Kuidas teile tundub, kas eksisteerib lootus, et mingil hetkel jõutakse metsa teemadel mingisugusele konsensusele?

Me peame selle poole püüdlema! Täielikku konsensust me ilmselt ei saavuta, sest kõik inimesed on erinevad ja neil on loomulikult oma õigused.

Kui me räägime loomade õigustest, siis esmalt peaksime mõtlema sellele, kas me tahame ühiskonnana tunnustada, et loomadel on funademantaalselt õigus elule, või mitte. Kui tahame, tuleb küsida, mida see õigus meie jaoks tähendab – kuidas ja mille alusel me loomade elusid ja nende elupaiku mõjutame?

Teatud loomad vajavad eksisteerimiseks ja kestma jäämiseks ka selliseid metsi, mis on küpsed ehk siis alates 90 aasta vanused. Paljud ökosüsteemid kujunevad „küpseks” alles mitmesaja aastaselt, mil nendesse tekib vastav elustik. Meil siin Eestis on metsatüüpe väga palju ja igas sellises metsas, igas sellises ökosüsteemis on oma loomade kooslus. Ka bakterite, viiruste ning seente süsteem ja mida rikkalikum see on, seda suurem on selle metsa kompensatsioonivõime, võime vastu hakata kasvõi uusliikidele, võõrliikidele, aga miks mitte ka kliimamuutustele ja täna veel tundmatutele keskkonnaohtudele. Ja meil on ka siin Eestis päris mitmed loomad, kes tunnevad end sellises just küpses metsas bioloogiliselt hästi.

Mida tähendab bioloogiliselt hästi?

Bioloogiliselt edukas liik, populatsioon, peregrupp või isend on see, kellel on terve ja piisavalt suur lastelaste generatsioon. Selle järgi saame hinnata elu efektiivsust. Selliseid liike, kellele on vaja suurt ja katkematut metsa, mis ei ole lageraietega malelaua kujuliseks löödud, on näiteks metsis, kassikakk, ilves, laanepüü, lendorav. Ja nii võime selle nimekirjaga jätkata pikalt. Hundid saavad ehk pisut paremini hakkama, kuigi selleks, et nad oma ökoloogilist tugiliigilist rolli saaksid mängida, on ka nendele vaja katkemata küpseid laasi. Samuti saavad hakkama ka karud. Karude jaoks pole probleem minna Lätti, kui siin enam elukohta ei leia! Mitte, et me sellist olukord sooviksime, eksole.

Samas jällegi on siin üks huvitav fakt – Eestimaa tingimustes, kui meil ei eksisteeriks inimtegevust, oleks ja saaks domineerivaks puuliigiks mänd. See tähendab, et kui me keeraks oma riigi lukku ja saadaks siit ära kõik inimesed, ütleme, et järgmiseks 100 aastaks ja tuleksime pärast seda oma koju tagasi, siis kataks kogu riiki vaid männipuu. Seda tänast rikkalikku kooslust enam ei eksisteeriks. Praegu on meil leppa, pihlakaid, kaske, tammesid jne. Määraval moel on see mitmekesisus, mis on bioloogiliselt äärmiselt kasulik just nimelt looduskooslustele, tekkinud osaliselt tänu just tuhandete aastate pikkusele inimmõjule. Samas jällegi ainuüksi inimese tegevusest sellise koosluse kujunemisel mõistagi ei piisa. Pigem on see vormunud nende tuhandete aastate jooksul inimese, loomade ja taimede jt. elusorganismide koosmõjul. Inimene on olnud selle koosluse liige ja mänginud selles olulist rolli. Kõige selle tulemusena on tekkinud ka selliste loomade ja taimede populatsioone, kellele just nimelt meeldib elada ja toimetada pigem lagedatel aladel, ka raiesmikel, kuigi ma ei taha kuidagi õigustada siin lageraiet.

Kes need loomad on, kellele on vaja elamiseks pigem lagedat, avarat ja valgemat kohta ning kes ei ihkagi nii väga seda tihedat metsa?

Näiteks noort taime, mis tärkab raiesmikul, armastavad põdrad. No ja lageraie on kasulik tedrele, kes teeb lagedal alal oma pulmatantsu. Aga ärme unusta, et lageraie on igati soodne ka kuuseüraskile, kes ründab metsa just läbi metsa piiriala.

Metsade majandamine ja sealhulgas lageraie toob riigile majanduslikku kasu ning annab tööd isegi rohkemale hulgale inimestele, kui näiteks elab terves Pärnu linnas kokku. Kui koostatakse plaane, arengukavasid jne, siis kas teie hinnangul on saavutatud piisav tasakaal looduse jätkusuutlikkuse ja majandusliku kasu saamise vahel?

Kui me räägime metsast kui majandusressursist, siis ma pean märkima, et ma pole metsaspetsialist. Räägin sel teemal vaid oma seisukohast zooloogina. Vaadake, minul pole mitte mingit kahtlust, et puit on hiilgav materjal, puit on asendamatu. Ja ma pean tunnistama, et puit on ka minu lemmik materjal, sest sellega annab nii palju ette võtta. Meil on Saaremaal 300 aasta vanune rookatuse ja korralike uute palkidega talu, millel vahetasime möödunud aastal ära ka põrandad ja loomulikult on need puidust. Pealegi olen elu aeg puidust asju nikerdanud ning möödunud jõuludeks said valmis kaunid liblikakujulised kuuseehted jõulupuule.

Kuid loomulikult esineb selle küsimuse juures huvide konflikte. Majanduslikud aspektid, juriidilised aspektid, humanitaarsed aspektid – need on asjad, mis on reaalsed ja mille kõigega tuleb päris kindlasti arvestada. Teisiti ei oleks võimalik! Vaadake, kus algab loodus ja kus lõpeb tsivilisatsioon, see vastandamine on väga levinud ja väga populaarne - kus on loodus, kus on kultuur, kus on tsivilisatsioon, kus on piirid? Siin selget piiri pole olemas, kuid selge on see, et väga paljude loomade koosluste elu on metsade lageraiete tõttu tõsiselt häiritud ja siin tekib huvitav küsimus. Kellele on keda rohkem vaja, loodusele inimest või inimesele loodust? Loodusele inimest vaja ei ole, loodus on loodus, ta ei murra pead eetiliste või majanduslike küsimuste üle, ta lihtsalt on. Inimesele on aga loodust vaja kõigeks, ent kui võetakse vastu majanduslikke otsuseid, siis tihtipeale võetakse arvesse momente nagu kes ja kui palju teenib ning kui palju võib saada kahju loodus. See, mille aluseid neid otsuseid langetatakse, on aga liiga pealiskaudne.

Minu arvamus on, et tasakaal ei ole veel saavutatud. Me ekspluateerime metsa liiga kiiresti ja mahukalt ning puuduliku planeerimisega. Rohkem tuleks lähtuda ettevaatusprintsiibist ja tõsiseid ökoloogilisi häiringuid, nagu lageraie põhjustada, tuleks lubada minimaalselt, eelistades kestlikkemaid majandamispraktikaid nagu püsimetsamajandus.

Kas aga lageraie on Teie hinnangul üldse mingil ajahetkel õigustatud?

Raie, kui see on õigustatud ja soovitus on antud spetsialistide poolt adekvaatselt, teaduslikus mõttes usaldusväärselt, siis antud soovitus tuleb ellu viia, selge see! Ainult niiviisi saab korraliku ja igatpidi väärika ning toimiva metsa.

Metsameeste eesmärk ei ole lageraiega metsa hävitada

AS Timber metsaspetsialist Helen Savi ütleb, et aastatuhandeid tagasi tegelesid inimesed küttimise ja korilusega, ega rikkunud ökosüsteemide tasakaalu. “Inimene oli ja on siiani osa loodusest, ainsa vahega, et tänaseks oleme teinud arengus tohutu hüppe ja meie populatsioon on läinud suureks, kuid jätkuvalt sõltub meie elu suuresti loodusvaradest,” ütleb Helen. Kuna vähikäiku küttide ja koriluse aega ei kujuta meist ilmselt enam keegi ette, siis ajas tagasiminemise asemel peame me tänases metsakasutuses leidma tema sõnul sellise „kuldse kesktee“, et inimesed saaksid metsast endale vajaliku, et loomadele ja lindudele jääks alles nende elupaigad ja et mets kui taastuv loodusvara taastuks võimalikult kiiresti nii, et selle hüvesid saaksid nautida ka tulevased põlved.

„Meil on vedanud, sest Eesti asub metsavööndis, mis tähendab, et isegi inimtegevuseta ja metsa istutamata hakkab mets ise kasvama - igast põllust saab inimtegevuseta taas mets! Inimese käe läbi toimub see protsess lihtsalt kiiremini,” toob Helen välja, kuid paraku ollakse tema hinnangul liiga tihti arvamusel, et metsamehed hävitavad lageraiega metsa ning lageraie eesmärk on kiire rikastumine. „See pole kindlasti nii! Metsameeste eesmärk on kasvatada metsa tulevastele põlvkondadele mõeldes ning lageraie eesmärk on kiire metsa taastamine. Julgen väita, et kõik kes metsandust on õppinud või täna ka metsas töötavad, teevad seda armastusest metsa vastu, mitte soovist metsa valimatult hävitada.”

Mis see lageraie siiski on ja milleks meile seda vaja?

Lageraie on uuendusraie liik, millega raiutakse raieküps mets ühe raievõttega. See on lihtne, kiire ja soodne viis puidu varumiseks, kuid samas on see lihtne, kiire ja soodne viis ka uue metsa kasvatamiseks, sest peale lageraiet on noore metsa kasv tunduvalt kiirem kui teiste püsimetsanduses kasutatavate raieliikide puhul. Seda põhjusel, et noortel puudel on palju ruumi, valgust ja pole juurkonkurentsi. Just sel põhjusel võib julgelt öelda, et lageraie üheks eesmärgiks on küpseks saanud metsa asemel uue metsa kasvama panek. Kuid mitte ainult! Teinekord tuleb inimesel sekkuda, et kaitsta metsa looduse enda hävitustöö eest. Nimelt on lageraie asendamatu raievõte teatud puuliikide puhul ja olukordades, kus metsa on hävitamas haigused või kahjurid.

Seega on lageraie tihti vajalik ja ka õigustatud ning seda ei saa päris ära keelata, aga selle asemel saab kaaluda teisi püsimetsanduse võtteid. „Raiete planeerimisel soovitame me alati oma klientidel kaaluda lageraie kõrval ka alternatiivseid raieliike, kui metsa seisukord seda võimaldab. Koostöös oleme alati leidnud parima lahenduse. Õnneks on metsaomanikud täna teadlikumad, kui aastaid varem ja enda töös saame ka ise kaasa aidata nende teadlikkuse tõstmisele,” ütleb ASi Timber metsaspetsialist Helen Savi, kes lisab, et looduses ei ole miski igavene, ka vana mets ei jää igaveseks samasuguseks, sest teatud eas hakkab vähenema puude vastupanuvõime putukkahjuritele ja seenhaigustele, mis tähendab, et aegamisi hakkavad vanad puud surema ja noored peale kasvama. Seega ka loodus ise ei saa igavesti hakkama samade tingimuste hoidmisega enda elanikele.

Kui soovid rohkem infot, kuidas timber.ee saab sinu metsa majandamisel sulle abiks olla, siis võta meiega ühendust. Lisaks oksjonite korraldamisele aitame ka raiete planeerimise, metsamajandamiskava tellimise või ka metsateatise täitmisega. Konsulteerime metsaomanikke tasuta!

Võta Timber.ee metsaspetsialistidega ühendust ning uuri täpsemalt! Helista meile 6665050 või kirjuta [e-mail]

AS Timber, Narva mnt 36, Tallinn 10120