Leili metsalood | Kevadel sulab lumi nagunii ära
Kahel korral on katusele sadanud lumi mühinaga alla tulnud, kasvatades maja ümber uusi jäiseid lumemägesid. Viimane sahmakas libises alla pühapäeva hommikul, kui kuulsin üsna hirmutavat mühinat, mis sundis õue vaatama minema. Katus oli koormast lahti saanud.
Sellist kokku pressitud sulalund on peaaegu võimatu, raske ja üsna mõttetu maja ümbert kusagile pillama hakata. Kui uksest väljapääs saab lahti kaevatud, on juba hästi, sest kui mitte varem, siis vähemalt kevadel sulavad lumekuhjad kindlasti ära.
Sel talvel olen hakanud leppima olukorraga, et lumeroobi, kühvli ja käte-jalgade jõul tegutsev vanamoor polegi nii kõikvõimas nagu varem tundus. Tuleb tänulik olla sellele vähesele, mis selles eas inimesele jäänud on ja mitte alla anda.
Tegelikult on siiani ilus talv olnud, mõõdukalt külm ja lumine. Sellisel talvel saab ka metsaraiet teha, kartmata masinatega langile rööpaid tekitada. Minu metsas jäid kuuse- ja männioksad vaalu, millel liikuv väljaveotraktor pinnasesse jälgi ei jäta. Aastate pärast on oksad kõdunenud ning annavad metsamullale rammu. Pole ma siiani metsast oksi välja tuua lasknud ja ei lase ka seekord. Millal jälle ükskord raiet teha lasen ja kuidas siis otsustan, praegu veel ei tea. Võimalik, et kaasiku raie korral ikka tasuks oksad hakkeks teha.
Olen tänulik, et kohalik mees, kes minu metsas väljaveotöid tegi, lükkas suure lumesaju järel lahti ka riigimetsa tee, kus autod liikuma pääseksid. Metsast välja veetud materjal saigi ladustatud sama metsatee äärde, kuhu pääsevad suured metsaveoautod ligi. Olen tänulik metsaühistule, mille kaudu puit turustamisele läheb. Ühistu metsameister käiski virnasid üle vaatamas.
