***

Mul kuidagi kummitab peas sõnapaar „hingeline katastroof”. Kuidas sellest pääseda?

Ma vist päris ei vasta su küsimusele, sest ma ei oska vastata, aga puudutan seda teemat ehk kaudselt. Olen muutnud professiooni, vahetanud ametit. See tundub võib-olla kummaline, aga ma ise tunnen seda iga päev — nii on.

Eelnenud 29 aastat olin ma lavastav peanäitejuht. Inimene, kes oma lavastuste ja peanäitejuhi töö kaudu püüdis kujundada ühe teatri nägu, imagot ja taset. See oli minu kui loomeinimese põhifunktsioon. Praegu ma olen lihtsalt professionaalne lavastaja. See töö pakub hoopis teistsuguseid ülesandeid kui varasem. Lihtne näide: linnateatris ma ei oleks lavastanud ooperit. Muusikalavastuse võib seal teha, aga mitte ooperit — orkestriga, lauljatega –, mitte sellise pretensiooni või tasemega ooperilavastust.

Jah, see on hoopis midagi muud küll.

Seda ma sain teha, sellele väljakutsele vastata alles nüüd. Mul on võimalus ja ma pean kasutusele võtma teistsugused tööriistad. Varem olid need teised, muu hulgas näiteks loomenõukogu, koosolekud, arutelud, kuhu teater võiks edasi minna, veenmised kusagil rahainimestega… Teatri ehitus lõppude lõpuks.

Tegime Raivoga (direktor Raivo Põldmaa juhtis koos peanäitejuht Elmo Nüganeniga linnateatrit kõik need aastad. — M. M.) oma töö ära. Teater hakkas oma majast unistama 1965. aastast. Praegu maja ehitatakse. Loomulikult ei ole see ainult meie teene, aga ikkagi on fakt, et maja ehitatakse.

Kirjelda uut!

Äkki siis niimoodi on selgem: mul ei ole oma kirjastust, ma ei pea läbi rääkima kellegagi, et meie mõtted oleksid kuidagi sünkroonis või dialoogis üksteiseg

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid