“Olen vaimulikust autori Burtoniga küllaltki sama meelt. Ta nimetab haiguse põhjusteks vaesust, vangistust, vanemate rolli, alkoholi, liigset pingutust ja sotsiaalset lõhet seksuaalsuses. Ta räägib ka jumalast, kuradist ja nõidadest, aga seda teemat ei ole me siiani lahti hammustanud,” ütleb Värnik kerge muigega.

Ta möönab, et mida vanemaks saab, seda läbipaistvamaks muutub maailm ja tajub üha selgemini, et inimloomus on õnnistatud kõrge enesehinnanguga. “See on vaimsele tervisele hea. Reeglina peab viimane põlvkond end kõige targemaks ja vaatab eelnenule andestava naeratusega, sagedamini irooniaga. Me tuletame harva meelde, et see, mida praegu teame ja oskame, toetub esivanemate õlgadele, nende katse-eksituses kristalliseerunud (pool)tõdedele, protsess vaid jätkub.”

Praeguses rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis on depressioonil palju variante, ütleb Värnik, kuid sümptomaatika kolmainsus on kõigil alanenud meeleolu, huvitus-rõõmutus ja väsimus-energiapuudus ehk siis: tuju ei ole, kõik on suva, üldse ei jaksa.

Räägime depressioonist ja suitsiididest ning sellest, mis lootust pakub ravi ja abi osas tulevik.