Tõeline naine

Režissöör Jaan Kolberg mäletab, kuidas ta filmitudengina Moskvas unistas, et saaks just Ada Lundveri oma lühimängufilmi „Õnnelik lapsepõlv” negatiivset tegelast mängima. 1988. aastal valminud film räägib II maailmasõja järgsest ajast väikese poisi silmade läbi.

„Süda värises sees. Kas ta tuleb? Ikkagi Ada Lundver!” meenutab Kolberg, kellele “Õnnelik lapsepõlv” oli elu esimene film. Võtnud siiski julguse kokku, helistas ta Adale, kes õnneks nõusse jäi.

Režissöörina hindab Kolberg kõige enam just tööd näitlejaga. „Suhe lavastaja ja näitleja vahel on nii kontsentreeritud ja intensiivne. See peab olema usalduslik. Adaga nii oligi,” mäletab ta.

Ada on oma elulooraamatus “Ada Lundver. Minu elu sõnas ja pildis” öelnud: „Mina olen alati usaldanud režissööri. Kuidas see teisiti üldse võimalik oleks, film on ju tema nägemus, tema looming! Ma ei taha öelda, et naisnäitleja peab olema nagu tamkanupp, keda tõstetakse ja toimetatakse, aga ma ei kujuta ette, et näitleja hakkaks rolli kaudu mingit hoopis oma rida ajama.”

Kolberg mäletab ka, et korra oli pahelist tegelast, võimude poolel olevat naist mänginud Ada justkui hoopis teisel lainel, meenutas oma lapsepõlve, mis oli olnud väga tore. “Ja mina tundsin siis esimest korda suurt loomingulist puhangut ja rõõmu. See loominguline puhang tuleb alati meelde, kui Adast rääkida.” Ja lisab, et Ada oli tõeline naine.

“Temas oli nii palju seksapiilsust, et juuksekarvad tõusevad püsti. Tema rinnad, keha… Võiks ju arvata, et staar on üleolev, aga ei, mitte sinnapoolegi. Oleksin ma olnud kuulus režissöör sel ajal, kui Ada noor oli, siis ma oleks tema järgi stsenaariumi kirjutanud ja ta filmi kutsunud. Pole küsimustki!”

Armastatud ja vihatud

Produtsendid Tarmo Kiviväli ja Maarek Toompere toovad suvel Kiidjärve mõisapargis lavale Ada Lundveri elust pajatava muusikalise lavastuse “Ada. Rääkimata lugu”. Vaata etenduste toimumisaegu Piletitaskust

“Ada oli palavalt armastatud, kuid ka vihatud. Inimesed levitasid tema kohta laimujutte, ja need levivad siiani. Näiteks seesama, et ta oli kerglaste elukommetega,” räägib Maarek Toompere.

Tarmo Kiviväli lisab, et eks see käib kuulsusega kaasas. Oli ju Ada Lundver ilus ja sümpaatne naine, kusjuures ka jõukas: „Fakt on see, et tal oli tolle aja kohta kõige vingem sõiduauto Volga. Selle sai ta sugulastelt Kanadast kingiks. Uhke eksportversiooniga oli. Taksojuhid kadestasid, kui ta linna vahel sõitis. Suurest kadedusest lasti autol rehvidki tühjaks.” Mis siis Adaga juhtus, et tema elu lõpp nii nukker oli?

Maarek Toompere arvab, et inimesed teevad oma valikuid ikka ise. “Mõned otsustavad elada ja mõned löövad käega. Ada vandus elule küll alla, kuid ei põdenud seda.”

Jaga
Kommentaarid