Esimest korda avaldatud 15.02.22
Omakaitsesse kuulunud Amandus Nurmla läks 1944. aasta sügisel Pikast Hermannist alla tooma punalippu. See lõppes talle erakordselt halvasti, kuid viis edaspidi kokku inimestega, kes ei kannatanud rippus käsi vaadata, kuidas Eestit „vabastatakse“.
Mõni inimene lihtsalt ei sure. Murra tal kondid, pista vangi, hoia näljas — ikka hingitseb, ikka veab kuidagi välja, lõpuks võtab veel naisegi. Järgnev lugu Amandus Nurmlaga juhtunust ei ole täielik tõde, seda ei saagi rääkida nii, nagu see oli, sest asjaosalised on ammu surnud, ning isegi kui nad elaks, ei tahaks nad sellest kõnelda.
Kopli masinatehase katelsepp Amandus Nurlma arreteeriti 1944. aasta detsembris ja mõisteti seitsmeks aastaks vangi, millele lisandus kaks aastat õiguste kaotust ja varanduse konfiskeerimine. Algul istus Patareis, siis viidi Mordvasse Dubravlagi. Enne väljalaskmist laagris koostatud arstliku komisjoni akt kirjeldas Nurmlat paranemislootuseta invaliidina.
„Traumast tingitud seljaaju vigastus, jalad ei liigu, ei saa seista ega kõndida,“ seisab 1951. aasta sügisel koostatud aktis. „Saab liikuda vaid kanderaamil, ise endaga toime ei tule, vajab pidevat järelevalvet.“
