Elu Eestis pöörles meeletu kiirusega. Nii kui leht trükist tuli, oli sündinud juba uus ja veel põrutavam uudis. Eriti nädalalehele pidanuks jääma protsesside analüüsimise roll. Aga analüüsida ei olnud kerge, sest meie põlvkonna ajakirjanikel puudus ajalooline kogemus ja sündmuste edasisi arenguid ei teadnud meist keegi. Kõik oli esmakordne. Ja erakordne.

Kolleeg Tiit Kändler võttis kätte ja hakkas järjekindlalt istuma tollase ülemnõukogu istungite saali rõdul ning kirjutama neist istungitest omamoodi järjejuttu. Ise on ta meenutanud nii: „See, mis all saalis toimus, ei olnud midagi muud kui commedia dell'arte, surutuna tol ajal veel seinal rippunud nõukogude riigisümbolite pilgu alla – maskideks saadikute inimnäod. Asi oli muidugi tõsisem kui pelk tänavateater, ehkki sedagi tuli kogeda.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid