Kuidas aktivistid käisid viiekümnendatel aastatel kolhoosikorra õõnestajaid tuvastamas
PIIBUJUTT |Aru
Eelmise sajandi viiekümnendate esimesel poolel lähetati väikese kolhoosi keskusesse parteirakukese asutajaks poluvernikute perekond. Lauda ega põllutöö vastu neil huvi polnud. Agarast punadaamist sai kohe juhatuse liige ning ta asus kiiresti nn fiktiivseid leibkondi kokku liitma, liigseid lehmi ja hingemaid kolhoosile üle andma. Õnneks saime eelmisel päeval teada, et meiegi peresse tullakse kolhoosikorra õõnestamist tuvastama.
Hommikul näidati mulle, kus toas ja lauas söövad vanaema ja vanaisa, kus mina venna ning isa-emaga. Ööga olid potid, pannid ja muud toidunõud kahele perele eraldi kohtades. Muidugi ka leivad, jahud, kartulid ja piimanõud jahtusid eri kaevudes. Mitmeid panne ja kanne nägin ma esimest korda… Küllap olid ema ja vanaema öö varjus kindlate inimeste käest nõusid juurde toonud.
Enne keskhommikut oli komisjon kohal: rakukese juht koos kahe külamehest manukaga. Kõik pandi akti kirja ja see võttis päris palju aega. Manukad põrnitsesid rohkem põrandalaudu kui pottide ja pannide rivi, kuid aktivist oli lõpuni väga agar.
Aga midagi polnud parata – akti kirjutati, et on kaks eraldi leibkonda ning manukad kirjutasid sinna kiiresti alla. Siis tuli vanaema pirukatega (väikesed võis küpsetatud moosipallid) ja palus külalistel raske töö peale keha turgutada.
"Väga maitsvad," kiitis aktivist täis suuga ja noogutas mulle julgustavalt. Sirutasin käe kausi poole, aga enne kui pirukast kinni sain, andis vanaema tööst kare käsi valusa laksu minu sõrmede pihta.
„Sinule teeb sinu ema oma jahust, moosist, võist ja piimast pirukaid, minu pirukaid sina süüa ei tohi,“ vanaema hääles oli selline põlgus, mida ma varem polnud kuulnud. Ühel manukal kukkus pirukas näppude vahelt laua alla, ta puges sellele sinna järele ning pistis piruka suhu, teine pani käes olnud piruka kaussi tagasi ja mõlemad kadusid õue.
Aktivist mugis pirukaid edasi, arvates, et las laps ikka võtab.
