Eelmisel aastal jooksis 43 aastat eesti keelt ja kirjandust õpetanud Liivi Heinla vaat et jalad rakku, et vääriliselt tähistada Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeva – Kadrina keskkooli õppurid lõid kaasa viktoriinides, kõnevõistlustel, konverentsidel, võtsid vastu külalisi... Ja see kõik kulmineerus 14. märtsil emakeelepäevaga.

Sellest aastast Heinla enam kooli koridorides ringi ei tuiska, üritusi ei korralda. Saab keeleteemadel rahus oma Tartu kodus mõtiskleda.

„Sel aastal uurisin kooli kodulehelt, kas asjad toimivad. Ikka toimivad,” teatab ta rõõmsalt ning tõdeb, et tagantjärele vaadates oli emakeelepäev alati igati püha ja pidulik, aga töiselt asja sees olles ei osanud ta niimoodi mõelda.

„Eesti keel on heas seisus," ütleb Heinla. "Naljakaid asju juhtub aga küll. Eriti siis, kui inglise keelest võetakse mõtlematult üle sõnu, millel eestikeelne vaste täiesti olemas. Palju on toorlaene,” viitab ta.

Üks Heinla õpilane tegi mullu uurimustöö, kus vaatles, millised ingliskeelsed sõnad on pugenud eesti keelde.

„Mulle ei meeldi, aga elan üle, et eesti keeles kasutatakse väljendeid nagu "sensitiivne", "drastiline", "ikooniline", "disainima". Noortel tuleb vahel muukeelne sõna jutu sisse, no las ta tuleb. Aga kui ametlikus tekstis, näiteks haridusministeeriumi dokumendis kirjutatakse „õppekava disainimisest” ... no kuulge. Siit hakkab keele muutumine,” räägib Heinla.

Või veel üks õpilase uurimustööst meelde jäänud tähelepanek. Tegu on kunagise artikliga, kus oli kirjas, kuidas Urmas Ott „pesi oma käsi eepilises kraanikausis”. Keegi ei kahtle, et legendaarse saatejuhi kodune kätepesuvannike oligi suursugune. Liivi naerab terast leidu ja leiab, et kraanikauss võib vabalt olla „suur ja võimas” ega kaota seeläbi oma „eepilisusest” kröömikestki.