Leili metsalood | Ilves raielangil

Olen oodanud uut kohtumist ilvesega rohkem kui kümme aastat ja eelmisel nädalal see juhtus. Pildile jäi metsakiisu küll kahjuks tagumise poolega, aga heameel sellegi pildi üle, kus ilvese must sabatutt esiplaanil.

Kevade lähenemist kuulutav lumekoorik, mis pärast päevasula öise külmaga tekib, kannab inimest ja võimaldab liikuda kohtades, kus pehme sügava lumega oleks see minuvanuse eide jaoks vaevaline. Nii nagu lumi inimest kannab, võimaldab see praegu ka käpaomanikest metsaelanikel hõlpsasti lumel liikuda.

Jõudnud läbi kodumetsa selle taga paikneva riigimetsa lageraielangini, märkasin kauguses üht kollaka karvaga elukat üle piirisihi äärse kraavi langile suundumas. Esimene mõte oli, et jälle mõni sellest metskitsekambast, keda enne olin teiselpool metsatee ääres näinud. Vahemaa minust loomani oli ligi 200 meetrit, lumi helkis ja silm hästi ei seletanud. Võtsin kaamera pildiotsija appi ja nägin, ilves!

Tänu heale valgusele õnnestus paar pilti ka selliselt kauguselt jäädvustada, küll kehvakesed teised, aga tõestamaks, et nägin ilvest, sobivad ikka. Et ilves pärast langil luusimist uuesti minu metsa tagasi läks, seda nägin hiljem, kui lumel jälgi uurimas käisin.

Olen ilvest aastaid tagasi korra varemgi näinud, aga tol korral jäi fotoaparaat autosse ja pilti ei saanud. Siis luuras ilves aasal metskitsi ja ründas. Kitsed hüppasid jõkke ja pääsesid teisele kaldale, ilves aga vette ei läinud ja jäi pettunult kaldale lõõtsutama. Nüüd oli mul kaamera kaasas, õnne rohkem ja jutt ilvese nägemisest tõestatud.