Perekond elab praegu Tartu lähistel pisikeses alevikus perekonna juures, kes end vabatahtlikult majutama pakkus. “Ma olen tõtt-öelda rabatud, et eestlased nii abivalmid on. Alguses pandi meid hotelli, anti sooja toitu. Nüüd on meile toeks selline imetore Eesti perekond. Ma olen vaimselt väsinud, aga pean pingutama, et ise pere eest hoolitseda – korter üürida, lastele süüa osta. Ma ei saa norutama jääda. Ukrainlased ei taha Eestile koormaks olla. Me ei karda tööd.”

Ukrainlanna räägib, et see oli nende pere jaoks juba teine sõja eest põgenemine.

Jaga
Kommentaarid