Kabes võitsin tookord esikoha ja siis nõustusin võistkonna päästmiseks osalema ka males. Minule sattusid mustad malendid ja siis jälgisin, kuidas valged üldse oma käike teevad, sest ma ei mäletanud malest tõesti mitte midagi. Minu vastane kogu aeg kommenteeris häälekalt oma käike ja mõtteid ning mingil hetkel, kui tema käik oli vaja teha, mainis ta, et siit ilmselt tuleb viik.

Kui tema mõtles oma käike, tõusin ma laua tagant ja jalutasin saalis, sest pealtvaatajaid, kes jälgisid meie mängu, oli palju, ja ma oleks hea meelega maa alla vajunud, sest ma tõesti ei jaganud malest muhvigi.

Tulin tagasi laua juurde ja vastane tegi oma käigu. Siis nagu midagi koitis minule, et nüüd või mitte kunagi. Ja nagu käigu tegin, surus vastane mu kätt ning õnnitles võidu puhul!

Nõnda ilutseb minu kodus spordiühingu Jõud nõukogu diplom Keila TK võistkonna koosseisus saavutatud esikoha eest males 11. veebruaril 1978.