„Osoon” suunab kaamera kalavetele ka edaspidi

Eelmise kalandusteo auhinna tõi keskkonnasaatele „Osoon” aastakümnete pikkune töö Eesti kalade ja veekogudega seotud teemade kajastamisel.

„Osoon” on ETV ekraanidel põnevaid ja harivaid loodus- ning keskkonnalugusid jaganud 1993. aastast saati. Algusest peale on saate eesotsas olnud toimetaja ja produtsent Õie Arusoo, kes aastal 2018 sai ka Eesti parima teletoimetaja tiitli. „Osooni” tunnustati ka 2019. aastal Eesti parima tõsielusaate tiitliga.

Veekogud peegeldavad keskkonna seisundit

„Teemad meil otsa ei saa,” kinnitab Sander Loite, üks selle saate tegijatest, ning lisab, et kalade ja kalanduse teema on saates endiselt aktuaalne, nagu ka Eesti veekogude seisund laiemalt. Lisaks sellele, et kalad on huvitavad, on nad ka hea peegel ja indikaator, andmaks märku, mis toimub keskkonnas tervikuna.

„Kui on näha, et liigid kaovad või kalu jääb vähemaks või nende populatsioonid on nõrgad, siis on selge, et selles elupaigas on probleeme,” arutleb Sander Loite ja ütleb, et „Osoonis” pole olnud ühtegi hooaega, mil kalade elu poleks kajastatud. Teemasid on olnud seinast seina: kalade seirest, kalapüügist, kalakaitsest kuni veekogude seisundi parandamise ja rändetakistuste eemaldamiseni.

Inspektoritega jääretkel

Ühe põneva hiljutise teemana käis „Osooni” võttegrupp veebruaris koos kalakaitseinspektoritega uurimas, kuidas toimub talvine kalapüük Pärnu lahe jääl. Kontrolliti nii kalastajate püügiõigust kui ka seda, et kalu ülemäära ehk üle 15 kg kalastaja kohta välja ei püütaks, samuti seda, et kalakotti ei satuks alamõõdulisi kalu.

Sander Loite kinnitab, et püügireeglid ja inspektorite töö pole kindlasti mitte harrastuspüüdjate kiusamine – keskkonnanõudeid järgides tagatakse kalade järelkasv, mis on oluline nii loodusele kui ka püüdjatele endale. Kui kalavarud vähenevad, siis pole ju enam mingit rõõmu jää peal või vee ääres õngitsemas käia.

Koostöö teadlastega

„Osooni” üks tugevus on koostöö Eesti teadlastega, mille käigus jälgitakse nii kalade elu kui ka veekogude elustikku ja tingimusi.

Õie Arusoo meenutab, et kalade ja kalandusega seotud probleemid on jätkunud läbi kõigi hooaegade: „Üha rohkem oleme keskendunud kalakaitsele, teadusuuringutele ja osalenud seirepüükides. Esimestest saadetest alates oleme teinud koostööd kalateadlastega, nagu Mart Kangur, Rein Järvekülg, Jaak ja Meelis Tambets, Markus Vetemaa, Heli Špilev, Arvo Tuvikene, Redik Eschbaum, Väino Vaino, Ain Järvalt, Teet Krause, ja uuema põlvkonna nimedega Martin Kesler, Mehis Rohtla, Roland Svirgsden, Lauri Saks, Priit Bernotas, Elor Sepp,” räägib ta ning lisab, et teemade lahtimõtestamisel on suur osa ihtüoloogi haridusega saatejuhtidel – 2005. aastal „Osooniga” liitunud Randel Kreitsbergil ja 2011. aastal liitunud Sander Loitel.

Südameasjaks Sindi pais

Üks „Osooni” tegijate südameasi oli aastaid Sindi paisu avamine ja Sander Loite ütleb, et keskkonnasaate tegijad plaanivad Pärnu jõel toimuval ka sel aastal pilgu peal hoida – juba peaks olema näha väikeseid muutusi paremuse suunas.

Väärib märkimist, et Sindi paisu avamine valiti aasta kalandusteoks aastal 2020 ja sellele eelnesid läbi aastate mitmed „Osooni” saatelõigud.

Pärnu jõgi, kus Sindi pais asus, on olnud ja on siiani suurima potentsiaaliga lõhejõgi Eestis – suurem kui ülejäänud lõhejõed kokku. Pärnu jõestikus on 270 jõge ja oja, kokku üle 3000 km. Sindi pais asus 15 kilomeetrit Pärnu jõe suudmest sisemaale, täpselt seal, kus asub Pärnu jõe esimene kärestik.

Varem sai lõhe sigida Pärnu jões ainult Sindi paisu alusel kärestikul, kus taastootmist on parimatel aastatel hinnatud 300–400 laskujale aastas. Rändetee avamise järel hindas Keskkonnaagentuur Pärnu jõe lõheasurkonna taastootmisvõimeks kuni 50 000 laskujat aastas.

Sander Loite selgitab, et tegu oli väga hea näitega teadlaste, ametnike ja kogukonna koostööst, tänu millele suudeti teha looduse ja kalade jaoks väga oluline muudatus.

„„Osoon” hoidis Pärnu jõel toimuval läbi aastate, isegi läbi aastakümnete silma peal. Sindi paisu eemaldamine ja Pärnu jõe elukeskkonna parandamine oli ju lausa Euroopa tasandil oluline projekt,” kinnitab ta. Rõõm avatud jõevetest on ühine nii loodussaate tegijatele, teadlastele kui ka kohalikele inimestele, kelle igapäevaelu rikastus ilusate vaadetega puhke- ja jalutuskohtade poolest. Kõige enam on avatud paisust kasu aga loomulikult kaladele ja kogu jõeelustikule!