Punarind rõõmustab, kui aias ja metsas jääb mõni nurk metsikuks

| METSALEHT |

Kevad pressib peale nii aias, niidul kui metsaski. Vaatamata õitsevatele sinililledele ja kuusikutes hõikavatele kaelustuvidele, on mõnes paigas endiselt veel põlvini lund, mis kevadpäikese valguses enam kõikjal ei kanna. Aga putukaid, lülijalgseid ja maha pudenenud taimeseemneid näib lumest vabadel aladel olevat omajagu, mistõttu seab end sisse üha enam rändlinde.

Metsvindid hakkavad vaikselt metsamaastikesse imbuma, reipamad on isegi laulu lahti löönud. Kui juba metsvindidki laulavad, ei tasu imestada, et paakspuuvõsast võib otsa vaadata pisike punakurguke. Rahvapäraselt punakurgukeseks kutsutud punarindasid võib suuremates asulates, eriti toidumajade ümbruses, märgata talvelgi. Valdav osa neist rästaslastest veedab talvekuud siiski mahedama kliimaga aladel ning saabub meile tagasi märtsi lõpus ja laialdasemalt aprilli alguses.

Esimene laine punarindasid kipub end sisse seadma rannikule ja seejärel hajuvad nad üle kogu maa. Kui näiteks vintlaste puhul on märgata mööda maastikku kulgevaid suuri salkasid, siis punarind on rändel väga eraklik. Punarinnahärra hõivab enamasti aprilli esimestel nädalatel meelepärase territooriumi ja kaitseb seda väga agressiivselt, vahel unustades, et emaslinde tuleb ikkagi meelitada, mitte minema ajada. Ühel hetkel tuleb härradele siiski mõistus pähe ja valitud kaasasid minema ei puksita.