Vanaproua leidis netist printsi: “Mis siin oodata? Elu pakkus mulle hea mehe ja ma ei teadnudki enne, et elu võib nii hea olla!”

„Internetist kaaslase otsimine pole ainult noorte pärusmaa. Vale on arvata, nagu ei oleks eakamal selline asi sobilikki,” leiab Riste Noor, kes neli aastat tagasi leidis oma elukaaslase Mati just veebi teel.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Üle kümne aasta tagasi jäi Virtsus elav Riste Noor (78) leseks. Mida teha, mõtles ta. Et mitte kodus nukrutseda, hakkas vedama ettevõtmist, mis koondab kohalikke eakaid. Kleepis teadetetahvlile plakati, millega andis kohalikele märku, et on sündimas säärane klubiline kooskäimine ja kõik eakad on oodatud liituma.

Esimene kohtumine toimus vastlapäeva aegu, sel puhul keedeti laar hernesuppi, laual olid vahukooretupsuga kuklid. „Liugu me ei lasknud, sest vanust on meie klubi liikmetel ikka üksjagu, aga lennutasime paberlennukeid ja vaatasime, kelle oma kõige kaugemale lendab,” jutustab Riste ning näitab pabereid, kuhu ta on kirja pannud klubilise läbikäimise tähtsamad hetked.

Neilt nähtub, et tol päeval kõlas ka akordionimuusika ja valiti ringile nimi. Pakuti küll Elulõnga ja Eluringi, Lootuse Linnuteed ja Meie Rõõmu. Enamik hääletas aga nime 60+ poolt ja nii saigi. Kuu aja pärast tuldi taas kokku, laud hõrgutiste all lookas. Paberilt saab veel lugeda, et liikmete distsiplineerimiseks ja väiksemate kulude katmiseks kinnitati igakuiseks liikmemaksuks üks euro.

Ühtlasi arutati, kas vald võiks toetada transpordikulude osas — mida tollal siiski ei juhtunud. Mängiti munamängu ja toimus viktoriin. Nii on Riste eestvedamisel koos käidud tervelt üksteist aastat. Klubiliikmete arv on kord suurenenud, kord vähenenud, sest osa inimesi on teispoolsusesse lahkunud.

Riste ütleb, et see on olnud tore aeg. Aga nüüd on ta väsinud ja loodab, et ehk võtab keegi noorem asja juhtimise enda kanda. Veel ei ole hakkajat inimest leitud ja aetakse muudkui peale, et Riste jätkaks. „Mul on nimi küll Noor, aga ma jään ikka vanaks ka, ei jaksa enam. Muret on üksjagu. Ei ole meil oma mõnusat pesa, käime praegu koolimajas kohtumas. Rahaga on ka kitsas, hinnad on tõusnud.”

Otsustav kohtumine

„Eakate kohtumised on olulised, sest paljud on üksikud,” leiab mitukümmend aastat kalatehases personalijuhina töötanud Riste ja meenutab rõõmsalt viimast suuremat prallet, mis toimus enne koroona puhkemist. Virtsu daamid kohtusid Nõmme Vanameeste Klubiga. Koos mekiti head-paremat, esineti üksteisele.

60+ klubisse kuulub ka üks meesterahvas, nimeks Raul. Tema ülesanne on laulmist juhendada. Riste räägib, et Raul oli veerand sajandit Rootsis, aga tuli tagasi ja hakkas ühte elama oma noorpõlvearmastuse Iviga (tema on samuti klubi liige). Et nemad kaks teineteist leidsid, on õnnelik juhus. Vanemad naised omale kallimat naljalt ei leia, eriti nii väikeses kohas nagu Virtsu.

Riste ise oli 46 aastat abielus, mees lahkus 2006. aastal. Ükspäev teatas tütar emale, et mis ta ikka konutab üksi kodus. “Teeme sulle tutvumisportaali konto,” ütles tütar. Riste oli mõttega p