Kalade kaitsel panevad teadlased, riik ja vabatahtlikud õlad kokku

Eelmise aasta kalandusteo rahva lemmikute valimisel olid võitjaks pärjatud Purtse sadamale tugevateks konkurentideks vabatahtlikud kalakaitsjad, meri- ja jõeforelli kudepaikade taastamine ning kalade asustamine ja Atlandi tuura taasasustamine Narva jõkke.

„Atlandi tuur on suur ja ilus kala, ta on Läänemere uhkus, aga ka murelaps,” kinnitab kalateadlane Meelis Tambets.

Aastal 1996 püüti Eesti vetest kinni Atlandi tuura muljet avaldav isend – 2,9 meetrit pikk ja 136 kilo raske. See kala sai avalikkuses isegi nime – Maria. Kahjuks jäigi Maria viimaseks Läänemeres kohatud looduslikuks tuuraks, see liik suri Läänemeres välja.

Läänemere maades on õnneks palju inimesi, kes tundsid, et niimoodi edasi minna ei saa. Siinsete riikide ühisel otsusel valmis plaan Atlandi tuurad Läänemerre tagasi tuua. Eestis otsustati ühisesse üritusse panustada esmajärjekorras sellega, et taastatakse Narva jões kudev tuuraasurkond.

Ajalooliselt on Narva jõgi olnud Atlandi tuuradele nii heaks elualaks, et see uhke kala on kaunistanud ka Narva linna vappi.

Hävinud liigi päästmine

Meelis Tambets meenutab, et kuna liik oli meilt hävinud, toodi esimesed uued kalad siia Kanadast. Praegu asustatavad kalad on nende järglased, kes tulevad ilmale Saksamaal, nende edasise kasvatamise eest on hoolt kandnud Põlula kalakasvandus.

Asustamine jätkus ka möödunud aastal. Narva jõkke lasti eri vanuses tuurapoegi – 20 000 päris pisikest maimu, ligi 2000 Põlulas suve jagu kasvanud tuurapoega ja ligi 1200 pooleteise aasta vanuseks kasvatatud kalakest.

Tänu uuringutele saab Meelis Tambets kinnitada, et tuurade taasasustamine on olnud edukas. Tuurad on hoogsalt leviala laiendanud ja tublisti suuremaks kasvanud. Praeguseks on osa noortest tuuradest jõudnud juba ka suurema merega tutvust tegema – kaugeim signaal teekonnalt ulgumerele on tulnud Paldiski lähistelt. Osa taasasustatud tuuradest on märgistatud numbriga ja teadlased on tuurade elukäigu uurimisse kaasanud nii kutselised kalurid kui ka harrastuspüüdjad – kes kohtab püügiretkedel numbriga tuura, on teretulnud sellest teada andma. 25 kalakest on varustatud ka väikese signaalisaatjaga, mis võimaldab nende liikumise ja elukäigu täppisjälgimist.

Arvestades seda, et Atlandi tuura eluiga on võrreldav inimese omaga, võib Narva jõkke taasasustatud kaladele loota pikk elukaart.

Uued avatud jõed ja noored kalad

Kalateadlane Martin Kesler on läbi aastate seiranud lõhe ja meriforelli arvukust Põhja-Eesti jõgedes. Tendentsid polnud algul kaugeltki mitte rõõmustavad – kui varem käisid lõhed kudemas 11 erinevas Põhja-Eesti jões, siis möödunud sajandi 90. aastatel kahanes lõhejõgede arv neljale. Praeguseks on teadlased, riik ja looduskaitsest ning kaladest hoolivad kodanikud teinud väga palju tööd, et lõhede ja forellide kudemispaigad taastada.

Martin Kesler ütleb, et näiteks Valgejõel ja Pärnu jõel on olukord muutunud paisude avamise järel märksa paremaks ning kalandusinimesed loodavad väga, et jõgesid, kus lõhed ja forellid kudeda saaksid, on mõne aja pärast Eestis veelgi rohkem. Praegu käib töö näiteks Jägala ja Kunda jõe kaladele avamisega.

Kalamaime kasvatatakse ka RMK-le kuuluvas Põlula kalakasvatuses, kus loomisest kuni praeguseni kasvatatud lõhelised – peamiselt lõhed, aga ka meriforellid ja jõeforellid asustatakse jõgedesse, et taastada Eesti kalavaru.

Kokku on looduslikesse veekogudesse asustatud üle viie miljoni noorkala – lõhet alates 1997. aastast, meriforelli alates 2001. aastast ja jõeforelli aastail 2001–2005.

Vabatahtlikud kalakaitsjad hoiavad jõgedel silma peal

Kalahooaegadel käib jõgede ääres elu nagu seiklusfilmis. Eestis on sadu julgeid ja aktiivseid loodusesõpru, kes ööl ja päeval veekogude kallastel patrullivad ja röövpüüdjaid jahivad.

Eesti Kalastajate Seltsi vabatahtlik kalakaitse on võimas organisatsioon, mis ühendab Eestimaa loodusest ja kaladest huvitatud inimesi üle riigi. Kokku on vabatahtlikke kalakaitsjaid ca pool tuhat ja töö käib nii mandril kui ka saartel.

Vabatahtlik Janek Harik ütleb, et just nüüd on algamas haugide kudemisaeg ja püügikeeld, seega valmistuvad vabatahtlikud „haugitamiseks”. Haugide püügikeelule järgneb vähkide oma ja ka need toredad vee-elukad on vabatahtlike kalakaitsjate hoole all. Kõige enam on siiski tähelepanu pööratud nn punastele kaladele – lõhedele ja forellidele.

Janek Harik rõhutab, et vabatahtlike kaitsjate töö on oluline nii looduse kui ka kalasõprade seisukohalt. „Kui me tahame, et kalu jätkuks ka meie lastele ja lastelastele, tuleb lasta neil rahulikult kudeda,” selgitab ta.