Peeter Laurits: kunsti tehes on lausa kohustuslik eksida

Peeter Laurits on fotograaf, kes elab Tallinnas ja Kütiorus. Kütioru ateljee tuli Lauritsa kätte maalikunstnik Valdur Ohakalt, aga praeguseks tuntakse Kütiorgu juba ammu peamiselt Lauritsa järgi (tõsi küll, ka suusamäe järgi). Peeter Laurits ei räägi siin intervjuus mugavaid asju. Ei ole kunagi rääkinud. Laurits on maailma käekäigu pärast mures ja ta ütleb selle mure üsna otse ja järsult välja. Nii oma jutus kui ka oma piltides.

Hetkel käiva sõja taustal ei tundu enam, et need probleemid, millest Laurits räägib, asuks kusagil kaugel. Nüüd asuvad nad otse siinsamas, külje all, ja kerivad ennast lahti reaalajas. Aga sellest, kuidas tuleks hakata elama loodusega rohkem arvestades, on Laurits juba ammu rääkinud. Lihtsalt nüüd, sõja varju all, on tema peamine sõnum veel aktuaalsem ja veel teravam.

Kuidas ja millest sa kunsti teed?

Miks ma kasutan oma kunsti jaoks just fotosid? Sellepärast, et foto suhtes on inimestel mingi kummaline ebausk, justkui see, mis fotodel kujutatud on, oleks päris, tõeline, üks ühele vastav. Ma olen seda uskumust sageli kogenud. Näiteks mul on pilt „Entroopia pärast vihma”, seal on selline suur kahemeetrine kõdupuusein, kuhu on sisse monteeritud igasugu avausi, käike, treppe. Ja siis on seal mingisugused olevused, mingid hiired, ja siis üks suur pikk meekärg.

Ma ise arvasin, et see on nüüd küll selline ühemõtteline fiktsioon, et seda ei ole võimalik kuidagi tegelikkuseks pidada. Kasutasin ikka mõnuga kõiksugu fotograafilisi vahendeid, tegin justkui fotorealismi ja jälgisin mingil määral perspektiivi, tehnilisi pisiasju, et millega silm on harjunud. Siis mingil hetkel sattusin kirjavahetusse kunagise klassiõega, kes töötab ärisektoris, ja tema uuris mult tõemeeli, et kus ma selle pildi teinud olen, et „kas sa käisid Iraanis või?”.