Aprillis ametisse asudes leidsin Maalehe Tartu kontorist sekretäritoolilt oma kunagise õpilase 1980. aastatest, mil töötasin koolis õpetaja. Samast ajast pärines ka kirjutusmasin, mille sain. Õnneks saabus pealinnast varsti arvuti, mis tähendas, et enam ei pidanud lugusid faksiga ära saatma.
Gildi tänaval ootas toimetuse ees must Volga. Masina raskusest ja oma suurest jõust sain aimu juba esimesel talvel, kui libedaga metsa vahel rallides kraaviveerele pidama jäime. Abi kutsumiseks mobiiltelefoni ju polnud. Ja kotis olevast piiparist (noorem rahvas võiks nüüd guugeldada) polnud tolku, sest ise sellega teateid saata ei saanud.
