Ta viibib meie jutuajamise ajal Rootsis oma sünnilinnas, aga elab vahelduva eduga nii Tallinnas kui ka Hiiumaal. Töötanud on Johansson üle maailma, praegu on tal käsil uute jätkusuutlike linnade loomine Hiinas.

Iga päev näeme pilte Ukrainast, kus elukeskkond — majad, taristu — on hävitatud. Mis pilguga teie kui arhitekt seda vaatate?

Asjale tuleb läheneda etappide kaupa. Esmalt tuleb hinnata, kui suured on kahjud ja millised need täpselt on. Arvan, et seal on palju vana infrastruktuuri süsteeme, majad ei ole tänapäevase standardi järgi ehitatud jne. Olen teinud palju kestliku arengu projekte Põhjamaades, Euroopa Liidu riikides, Hiinas ja mujal. Ukraina ei ole ju üks tervik — seal on eri piirkonnad, igaühel oma eripära, ajalugu ja kombed. Näiteks Kiievis ja Odessas on moodsamad majad.

Häving on nii suur. Millest üldse peaks alustama?

Kõigepealt olekski vajalik hindamine. Mitte üksnes vaadata, mis koht täpselt on kahjustada saanud, vaid pilti tervikuna, laiemalt. Sest eesmärk — vähemalt minu arvates — on teha ülesehitatavad alad atraktiivseks ja jätkusuutlikuks.

Leian, et iga kriis on ka võimalus. Võib kõlada absurdselt, aga tuleb võtta piisavalt aega, et teha plaan, kuidas edasi. Ehitada linna, mis oleks tuleviku moodi, inimsõbralik. Näiteid leidub terves maailmas. Ja see oleks ka hea vastus Venemaale: ei ehitata üksnes uued linnad, vaid seda tehakse paremini kui varem.

Loodan, et minust ei saada valesti aru — see on delikaatne teema –, aga me teame ajaloost, et inimestel tekib kriisis uskumatu jõud tulla tagasi ja ehitada kodu üles. Kui maailm seda toetab, on kõik võimalik.

Mis neist piltidel nähtud rusudes hoonetest saab?

Piltidelt avaneb tõesti õudus, aga ei ole täpselt teada, mil määral on elektri-, kanalisatsioonisüsteemid ja muud infrastruktuurid kahjustada saanud. Kui vaadata majanduslikku külge, siis Ukraina on riik, kus on suur toorainetööstus, on toitu, on naftat. See on aga ka moodne riik, kus on tugevad IT-firmad, loov keskkond.

Jaga
Kommentaarid