SUUR LUGU | Inimene arvab, et tema vaatab ikooni. Tegelikult vaatab ikoon inimest
(13)
Inimesed on lootnud, et murtud tükike ikooni või värvipulber annab talle jumaliku kaitse ja nii saab ühe ropsuga kõikidest muredest lahti.
“Värvipigmendi joomine ei ole küll arukas, sest see on mürgine,” ütleb Sirje Säär, üks vähestest Eesti ikoonimaalijatest.
Ikoone on hävitatud, varastatud, peidetud, maha maetud.
Ka tema kodukirikus, Tallinnas asuva Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirikus asub kaks ikooni, mis kord varem varga taskus minema kõndinud ja tagasi saadud. Nüüd on leidnud need oma turvalise paiga Püha Siimeoni kiriku katusekambris asuva vanade kirikutekstiilide näituse juures.
Väikesed hõbedased ikoonid asuvad klaasi all.
Sirje teab rääkida, kuidas kord varastati Helsingi peakatedraalist imet tegeva kuulsusega ikoon. Levis kuuldus, et inimesed olevat ikooni ees palvetades saanud vastused oma küsimustele. See pühapilt oli rikkalikult kaunistatud, sest tänutäheks toodi ikoonile ehteid, riste, pärle ja need olid pandud ikoonile kaunistuseks.
Ilmselt arvasid pikanäpumehed, et siit saab palju raha. Kuidas ikoon täpselt katedraali tagasi jõudis, ei tea, aga ühel päeval oli Jumalaema ikoon kiriku ukse taga.
“Soomlased tõid Jumalaema ikooni kord palverännaku kaudu ka Eestisse ja siingi leidus neid, kes abi said,” teab ikoonispetsialist.
Ukraina ikoon toodi jalgarattal kohale
Püha Siimeoni kirik on maast laeni pilte täis. Sirje seletab, et Eesti Apostlik- Õigeusu Kirik on Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi kaitse all olev autonoomne kirik. Kirik tähistab peagi suurt sündmust, tulemas on pidustused — ülestõusmispüha tähistavad nad sel aastal 24. aprillil.
Sirje teeb ringkäiku ja selgitab märke, mis võhiku silmale märkamatuks võivad jääda.
Jõuame ukrainlaste ikoonini. See on umbes viis aastat vana, toodud siia palverändurite poolt jalgarattaga.
Lugu oli selline: 13. sajandil vallutasid mongoli-tatari väed Kiievi alad, mungad põgenesid Kiievi kloostrist ja leidsid varjupaiga Pochajevi mäe juures koopas. Kaks munka leidsid mäe seest koopa, palvetasid usinasti ja nägid mäe otsas korraga tulesammast, kust ilmus Jumalaema. Ilmutus kadus, kuid mungad nägid, et kivi sisse oli jäänud Jumalaema jälg, lohuke.
Jälje peale tuli vesi, mis kunagi ära ei kuivanud. Sellele kohale ehitati klooster ja sellestsamast kloostrist ongi pärit metallkattega Jumalaema ikoon, mis on koopia esialgsest ikoonist.
Sirje jätkab vilunult ekskursiooni. Aeisame ikonostaasi (kujusein, eraldab altarit kirikusaalist) ees ja ta tutvustab erinevaid jumalaema kujutamise tüüpe. Neid, selgub, on palju. Silma jääb helluse jumalaema tüüp, see ikoon väljendab emalikku armastust ja õrnust, ema on kallutanud oma näo lapse põse vastu.
Kantsli alumises osas on kujutatud Kristus koos apostlitega, need on Sirje kätetöö, kes ise on ERKI haridusega graafik. Ikoonimaaliga alustas kohe pärast preester Robert de Caluwe kursusi, mida ta võttis 30 aastat tagasi.
“Ikoonimaalija ei ole oma töös üksikisik, ta on kiriku liige ja kiriku teenistuses, seepärast jätkab ta seda traditsiooni, mis on olnud juba enne teda,” räägib Sirje.
Pildid, mis kõnelevad loo
Ikoon on kiriklik kunst, liturgiline kunst. Evangeelium on tekstiline, ikoon räägib lugusid pildina.
Sirje Sääre töid näeb mitmetes Eesti kui ka Kreeka kloostrites. Ikoonimaali hea tava on see, et autor oma nime teose alla ei pane.
“Ta pole looja, ta on vahendaja,” ütleb Sirje tagasihoidlikult. “Erilise õpetuse bütsantsi ikoonimaalis sain Ristija Johannese kloostris Kreekas. Klooster õpetas ikoonimaali tempot ja rütmi, hea ikoon valmib rahulikus palvemeelsuses. Ikoonimaalija peab olema kannatliku loomuga ja armastama oma tööd.”
Esimene ikoon, mida Sirje tegi, oli Kristuse ikoon. Seda vaatab ta praegu küll kriitilise pilguga, aga on ka mõistetav mõningane konarlikkus, kui inimene alles alustab.
Vahel ütleb ikoon mulle, et ära puutu mind. Ta on selle ise ära otsustanud.
“Ikooni ei saa hinnata nagu kunsti, seal ei ole küsimus koloriidis, pintslitõmbes, maalitehnilises oskustes, seal on oluline sõnum, mõju vaatajale. Tähtis on, millises meeleolus ja süvenemises on ikoon tehtud… Seda on raske selgitada,” ütleb ta.
Inimene mõtleb, et tema vaatab ikooni. Ikoon aga vaatab inimest vastu!
Sirje ütleb, et ikooni ei saa maalida muude asjatoimetuste kõrvalt. Kord telliti temalt piiskopmärter Platoni ikooni. “No ei saanud hakkama, mul oli raske.”
Naine saadeti Kreekasse kloostrisse ja seal läks asi juba libedamalt. Kui Sirje saab täielikult ikoonimaalimisele pühenduda, võib ühe teose loomine aega võta paar kuud. Vahel annab elu ise võimaluse täielikuks pühendumiseks.
Näiteks Salus Populi Romani, jumalaema ikooni, maalis ta tänu sellele, et kukkus ja pidi traumaga kodus olema. “Hea aeg oli, sai täielikult pühenduda,” ütleb Sirje rahulolevalt, kes igapäevaselt töötab Kunstimuuseumis konservaatorina.
Kuidas sünnib ikoon?
Esmalt tuleb teha täpsed joonised. Uurida ajalugu. Tähtsaim kogu asja juures on sisemine rahu ja tasakaal. “Ikoon valmib palves olles. Ikoon ei ole kiriku dekoratsioon,” sõnab ta. Ikoon aitab keskenduda. Aja jooksul on kujunenud kaanonid ja traditsioonid,“ selgitab ta. ”On reeglid.“
Aga kuidas saada aru, et pildil on jumalaema, mitte näiteks mõni prohvet või pühak?
”Jumalaemal on alusrüü sinine, pealisrüü purpurne. Tema peakattel on alati kujutatud kolm tärni. Või näe, Ristija Johannes siin… ta on alati väga kõhn, juuksed veidi sassis. Preestermärter Vassili on alati kujutatud preestrirüüga, käes rist, mis sümboliseerib surma ristiusu eest.“
Sirje selgitab, et ikoonimaalimises ei ole iial midagi juhuslikku, ise ei mõtle siin midagi välja.
”Tuleb olla alandlik, püsiv ja kuulekas. Ja seda mitte orjalikus plaanis ja hirmust, vaid armastusest.“
Et lõpptulemus tuleks õige, peab olema valvel ja tähelepanelik. Kui viga tuleb sisse, peseb Sirje kindlameelselt joonistuse maha ja alustab otsast peale. Ja kuigi viimistleda võiks tööd lõpmatuseni, tuleb aru saada, millal pintsel käest panna ja ikoon rahule jätta.
Tuleb olla alandlik, püsiv ja kuulekas. Ja seda mitte orjalikus plaanis ja hirmust, vaid armastusest.
”Vahel ütleb ikoon mulle, et ära puutu mind. Ta on selle ise ära otsustanud,“ muigab Sirje. Praegu on tal käsil töö ikooniga, mis kujutab püha munka ja märtrit Stefanit ja selle tellis munkpreester Stefan Põltsamaalt.
Mis üks ikoon ka maksta võiks?
Sirje mõtleb veidike ja vastab järgmise looga. Said kokku ikoonimaalija ja kaupmees. Lepiti kokku, et tehakse ikoon. Kui see sai valmis, istusid nad kahekesi laua taga. Maalija ees oli ikoon, kaupmehe ees raha. Nad tõusid püsti ja vahetasid kohad.
”Minu jaoks on rahateema keeruline. Ma ei saa maalida ikooni raha pärast,“ ütleb Sirje.
Temalt ei õnnestu välja pigistada ainsatki summat.
Igaüks, kes pühendub, saab maalida ikooni
Sirje veab kord kuus kirikus ikoonimaaliringi. Selle eesmärk on, et inimene õpiks tundma ikoonimaalimise keelt. Õpitakse, kuidas kujutada silma, nina, suud (need on täpsed ja ranged reeglid, mis on ette antud), kuidas kätt liigutada.
Sirje räägib õpilastele ikoonide ajaloost, teoloogiast, tehnikast.
”Ikooni maalimine on nõuab loobumist, tuleb võtta aega ja saavutada sisemine rahu. End tuleb õppida välja lülitama elu virvarrist. Osa teeb ikooni enda tarbeks, osa pereliikmele kingiks.“
Ikoon aitab mõtteid korrastada.
Vahel on ikoon tehtud lohakalt ja selle näeb Sirje terav silm kohe ära. ”Mitte tehniliselt lohakalt,“ täpsustab ta. ”On näha, et ei ole tehtud piisava süvenemisega, on tehtud kiirustades.“
Oluline on, et maalija teab, mida ta teeb. Tavakunstis on oluline otsimine, katsetamine. ”Kui juhuslikkus on sisse tulnud, saab kannatada rütm ja harmoonia.“
Ikooni maalimist õpitakse surmani.
Sirje ütleb, et temal endal on kodus ikoone palju, ka käekotis on ikoon. Reisile minnes on pilt ja palveraamat kaasas.
Ta rõhutab, et ikoon on ese, seda ei saa jumalikustada.
See, kes on ikoonil kujutatud, aitab inimesel palvesse minna. Lihtsameelsel on kerge uskuda, et ikoon aitab, või värv sellel aitab.
”Ikka su enda tugevad pisarad, palved ja Jumala palumine aitab, ikoon on vahend,“ rõhutab ta. Kui ikoon on lootusetult lagunenud ja seda enam taastada ei anna, siis antakse sellele vääriline lõpp — põletatakse ära.
”Kui ikka enam tegelase nägu ei näe, siis ta ei ole enam ikoon ja see on kultusese, mis väärib tulesurma.“
Tuleme tagasi Ukraina ikooni juurde.
Mõtleme Ukraina kannatustele. Sirje meenutab isa Philip Jourdani sõnu: Jumal on andnud inimesele vabaduse, ta teeb ise oma valikud. Igal hommikul ja õhtul palub Sirje, et issand ometi halastaks.
