MAALEHT USBEKISTANIS | Maja ehitamiseks on vaja vaid põhku, savi, vett ja nelja meest
(20)
Parasjagu oli käsil uue ja üsna suure hoone rajamine. Ehitus on ikka meeskonnatöö. Vundamendiks oli sellel majal valatud tugev põhi – selleks kasutati betooni. Meie giidi sõnul ei ole see aga alati siinmail nii ja vaesemad ei saa tsemendi kasutamist endale lubata.
Seejärel oli 2 rida telliseid, mille peale tehtud umbes meetri kõrgustesse saalungitesse valatud seina laiuselt segatud savi. Savi segatakse eelnevalt veega, et see muutuks tihkeks ning kuivaks hiljem päikese käes tugevaks. Selleks, et seinu siledaks saada, kasutatakse kõpla ja labida vahepealset riistapuud, millega pealmine kiht materjali maha kooritakse. Seda tehakse mõlemalt poolt. Nii saadakse sile pind, mille kuivamise järel on võimalik järgmine kiht savi peale valada. Maha kooritud savi kuhjatakse uuesti hunnikusse, kus see taaskord veega segades tihkeks segatakse.
Töö on aja- ja inimressursimahukas, kuid siinmail tundub mõlemat jätkuvat. Nii kerkivad seinad: ühe toa jaoks umbes 3-4 kihti üksteise peal. Toad on siin pigem kõrged, uksed madalad ning aknaid vähe.
Krundi vastas oli suurest kraavist värskelt tehtud „puid“ või pigem peaks ütlema võsa. Puid on siin eestlaste mõistes vähe, et mitte öelda väga vähe. Metsa kui sellist pole me kohanud. Saime teada, et osades asulates on puud suisa nummerdatud, et keegi neid omavoliliselt maha ei lõikaks. Väga paljud puud on umbes meetri kõrguseni lubjatud, et termiidid ja muud putukad neid ei kahjustaks.
Kõik kasutatakse ära
Usbekid tunduvad väga kokkuhoidlik rahvas – maha võetud puudest kasutatakse ära kõik osad. Tüvi kooritakse ning sellest saab majadele vahelagede ja/või lagede materjal. Nägime mitmel pool kooritud puitu maja ees virnades ootamas oma aega. Lagede peale pannakse hundinuiasarnased kuivanud taimed, mis moodustavad katuse ja pidavat olema nii vastupidavad, et võivad muutumatuna püsida aastakümneid. Neid hundinuia taolisi kõrrelisi kasutatakse siin mitmeil pool – nii on nad näiteks varju andmas ka bensiinijaamade kõrval istumiskohtadele, bussipeatuse katustena või ka lihtsalt maja ees asuvate istumisaladel või muude varjualustena. Lehti antakse toiduks loomadele, aga kasutatakse ka näiteks tandoori ahjus tulehakatuseks vms.
Üldiselt on ehitamine Usbekistanis nagu rahvussport – absoluutselt igal tänaval, igas külas ja linnas ehitatakse midagi. Linna ääred on palistatud „uusarendustega“ ning uusi majutusi ehitatakse suisa kõrbesse. Ka riik annab omalt poolt hoogu juurde, ehitades uusi kortermaju ning eramuid, et üldiselt kogukonnas elaval rahval oleks ka nooremal põlvkonnal võimalik omaette kodu hankida.
Nimelt on viimasel ajal hoogustunud peretülide ja lahutuste arv, mis tihtilugu saab alguse sellest, et ühes majas elab koos väga mitu põlvkonda. Külad on sageli tekkinud nii, et üks pere ehitab maja, misjärel kolivad sinna ka tema sugulased, kes ehitavad maja esimese maja kõrvale või kasvavad lapsed ja ehitavad maja vanemate lähistele jne. Nii on elatud põlvest põlve ja sageli on ka ühe pere järeltulijad ühe ameti peal, nii mitmeid põlvkondi koos töötades ja elades võib ikka erimeelsusi tekkida.
Seetõttu on riik otsustanud noortele peredele võimaldada eraldi elamise soetamist, mis on tehtud nii soodsaks, et iga Usbekistani keskmine pere peaks saama seda endale lubada – fikseeritud hinnaga (umbes 40-50 000 dollarit) on võimalik soetada koos õuelapiga korter, millest tuleb esialgu 15% sisse maksta ning ülejäänud saab intressivabalt tasuda 15 aasta jooksul. Maja ülalpidamiseks kulub talvel umbes 20 euro ringis gaasile ning teist samapalju elektrile. Kui elad korteris, siis vähem. Arvestades, et keskmine palk on umbes 250 eurot, ei ole see tegelikult väga väike summa. Pensionile saavad naised 55aastaselt, mehed 60 aastaselt. Nii see eluke siin Usbekistanis veereb...
