MARGUS MIKOMÄGI | Lavastuse „Х** войне…“ esietenduse lõpus seisis publik viis minutit vaikides. Narvas ei juleta plakatitki üles panna…

„Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt” on äsja lavale jõudnud dokumentaaltragöödia. On elus teater. Sõjavastane, plakatlikkust vältiv, hinge põhjast tulev karje — maailm, tule mõistusele! Seda pole tavakaanonite järgi võimalik isegi arvustada. Samal ajal on Narvas sündinud Julia Aug kuulutatud oma kodulinnas Narvas justkui paariaks.

Nagunii on kogu avalik ruum sõda täis, miks ma peaksin seda ka teatris vaatama? 

Pannes sõja konteksti valu, saab öelda , et kogu avalik ruum on valu täis. Ka nii võib pehmes tugitoolis mõelda, et see on võõras valu. Ometi me, eestlased, oleme seda isikliku abituse tunnet — abitus midagi muuta — hakanud abistamisega kompenseerima. See loob ülevaid hetki.

Võõras ja isiklik valu… Mul nüüd pärast etenduse nägemist on teadmine, et kui anda kõigele sellele, mida ma nagunii tean, kunstiline, poeetiline vorm, siis arusaamine me ühisest valust süveneb. 

Miski, mis propagandana ja ka neutraalsete ülevaadetena jõuab kohale külmalt ja tuimalt, muutub kunstilisse vormi kantuna isiklikuks valuks. Vaataja saab osa võõrast valust. Ja ma ei karda seda öelda, et see puhastab. Annab ka jõudu seista humaansuse eest. Julia Augi lavastus, Eesti näitlejate suurepärase pieteeditundega tehtud, seda näitab. 

See lavastus ei ole plakat. Ta ei võitle millegi eest või vastu, ta laseb saalis istujal ise situatsioonid läbi elada oma peas. Päris valu ära tunda. Kusagil ei lajatata. Stseenide vahel vaid kõlab õhuhäire sireen.

Eelnevat, nii reaalset sõda kui selle kunstilist vormi silmas pidades, on just vaid plakat see, mis on piirilinnas Narvas nüüd suure skandaali põhjustanud.