Marina Kaljurand: võib ju armastada Puškinit, aga ei pea sellepärast Putini ees lömitama!

SEISUKOHT “Täisembargo Venemaale tuleb varem või hiljem,” ütleb Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand. “Ka meie peame otsustama, kui palju oleme nõus leiva ja autosõidu eest rohkem maksma, teades, et seeläbi hukkub vähem inimesi.”

Marina Kaljurannal oli aprilli teisel nädalal 24 tundi, et panna end valmis sõiduks Ukrainasse. Valmis seati end kiiruga, mindi nende riietega, millega iga päev parlamendihoones tööl käiakse.

„Läksime, sest Ukraina raada esimees palus,“ selgitab Kaljurand. Kutse saadeti fraktsioonideülese võrgustiku U4U (United for Ukraine) liikmetele ning selle eesmärk oli näidata, et Kiievisse võib tulla, see on vaba ja sõjategevust ei toimu, ning sõlmida koostööleping, millega toetatakse integratsiooni Euroopasse.

„Me ei räägiks Euroopa Liidu liikmelisuse andmisest Ukrainale, kui ei käiks sõda,“ möönab Kaljurand. „Aga kandidaatriigi staatuse on nad praegu verega välja teeninud ning selle nad peavad saama. Ja me peame neile väga selgelt välja ütlema, et kui sõda lõpeb, siis me aitame neid reformide ja muu vajalikuga.“

Kiievisse? Aga milleks?

Euroopa Parlament on siiani olnud Kaljuranna kinnitusel sel suunal väga aktiivne, isegi aktiivsem kui Euroopa riikide valitsusjuhid.

„Küsitakse, miks kõik Kiievi vahet voorivad. Sest kutsutakse, ka meie poleks läinud, kui ei oleks kutsutud,“ sõnab Kaljurand. „Ja kutsutakse, sest ukrainlased tahavad näidata ilustamata pilti sellest, mis ootab ees “vabastatud” linnades. Ka meie nägime, kuidas rahvusvaheline meeskond massihaudu lahti võttis, et edaspidiseks sõjakuriteod kaardistada.“

Olles näinud liivakottidega barrikadeeritud valitsushoonet ning ise rääkinud inimestega Butša ja Irpini tänavatel, seisab Kaljurand häälekalt selle eest, et Venemaale kehtestataks täielik embargo energiakandjate müügi osas. Et üle piiri ei liiguks naftat ega gaasi.

„Kohe,“ vastab Kaljurand ajalise perspektiivi kohta. „Esmaspäevast! Nii kiiresti kui võimalik!“