“Meeleolu ja enesetunne on hea,” ütleb ta leebe naeratusega ning lisab kärmelt, et see on nii aga ainult sellepärast, et ta ajab end hommikuti vääramatu jõuga üles ja läheb jalutuskäigule. Ning igal õhtul ka.

Peale selle jälgib Aare hoolikalt, et jooks iga päev vähemalt kaks liitrit puhast vett — “varem nagu ei mõelnud selle peale, et jooks vett”–, hoidub magusast — “küll on raske tordist loobuda, te ei kujuta ette kui raske!” — ning toitub mõistlikult, kuigi rasvasest searibist ja külmast õllest päris ära ka ei ütle.

Geeniuuring andis häirekella

Varem algas Aarel iga uus aasta pühaliku tõotusega võtta end käsile ja hakata regulaarselt liikuma. Suure hurraaga hakkas ta suusatama, kõndima ja jälgima toitumist … kuni saabus suvi, mis oli täis päikest ja ahvatlevaid grillimisi ja siis nagu ei viitsinud enam jalutama minna. “Sügise saabudes oli kaalu natuke juures, mõtlesin, et noh, homme parandan ennast, ja homsest sai detsember ja aasta lõpuks küpses taas plaan alustada tervislikuma eluga uuest aastast.”

Aare isegi ei mäleta enam, millal ta geeniuuringus osales. Andis proovid ja unustas selle sealsamas. Ühel päeval helistas aga perearst dr Mall Lepiksoo ja teatas, et geeniuuringu tulemused on nüüd käes.