Ülestõusmispühade ajal käis Ivar Butša peatänaval, mida meiegi ajalehest oleme näinud — see, kus hunnikute viisi vedeles puruks lastud vene sõjatehnikat. Nüüd on vanaraud ära koristatud, isegi uus asfalt maha pandud.

Kultuurikeskuse varemete juurde tulid noor kutt ja plika, suur kott kaasas, et koduta jäänud kassidele-koertele krõbinaid jagada.

Ja ilmuski välja koheva karvaga kodukass ning tuli Ivari ja teise Yleisradio korrespondendiga kaasa.

Autojuht Vadim sai just 25 aastat vanaks ja Ivar küsis: kas sa kinki tahad? Vadim ütles, et tahab. Kingin sulle kassi, ütles Ivar.

Vadim oleks kingituse hea meelega vastu võtnud, aga elamine on tal nii kitsuke, et kuskile poleks olnud panna.

Üks vanamees tuli vastu: filmige minu maja ka!

Võimas kolmekorruseline maja, rakett on tulnud läbi katuse. Puhas vuuk.

Mees hakkas Ivari kaamera ees nutma. Elutöö on ära põlenud, elab naisega garaažis, madratsid on betooni peal maas.

Räägib, et rakette oli kaks. Esimene tuli läbi maja; marmorpõrandad, plasmatelekad, maalid, skulptuurid — kõik kolm korrust hävisid sekundiga.

Teine rakett sadas hoovi. Lähedal kuuse all elas siil. See lendas üle maja, aga ellu jäi. Pererahvas pani siili korvi, tohterdas hellalt ja annavad talle nüüd süüa. Kui siilil on parem, lasevad ta loodusesse tagasi.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid