100aastane Albert: hea meelega läheks ukrainlastele appi, aga Luki all saadud haavad on hakanud tunda andma

JUUBEL Albert Teppand oli sünnipäeva hommikul väga pettunud, kui ärgates oli puus kangevõitu — midagi sellist polnud temaga varasema 100 aasta jooksul kunagi juhtunud!

Meie esimene kohtumine Albert Teppandiga leidis aset kaheksa aastat tagasi retkel Velikije Lukisse. Albert oli siis veel väle 92aastane. Ainuke asi, et üks jalg andis tunda, kui kiiremas tempos treppe tuli võtta, aga muidu polnud viga.

“Need on need vanad sõjahaavad,” teadis vanahärra täpselt, kus häda end peidab. Velikije Lukis vaagnaluusse saadud mürsukild jättis tookord vaid vaevu hinge sisse. Aga kui oled sündides kaasa saanud õnnesärgi ja erakordse elujõu, siis tempot selline asi ikka päris maha ei võta.

Eelmisel suvel murdis Albert kukkudes reieluu. Üks tubli arst pani aga luu nii kokku, et pärast operatsiooni polnud enam valus ega midagi. Albert kauples välja veel teisegi operatsiooni, millega praavitati jalal veresooni.

“Sain jälle jalule,” rõõmustab ta. “Arvasin, et sünnipäeval tuleb vähemalt üks Viini valss, aga kujutad ette, puus oli ärgates kole kange! 100 aastat pole minuga midagi sellist juhtunud!”