Kross on aastaid tagasi nõustanud Gruusia presidenti Mihheil Saakašvilit. Lennanud kohale, olgu öö või päev. Elanud kuskil köögis ja möllanud mis hirmus.
Nõustanud Albaaniat, Aserbaidžaani, Moldovat, Ukrainat, Gruusiat, Iraaki, Kurdistani. Tegutsenud, olnud keset action’it.
On olnud juhuseid, kus tal on tulnud lõpetada telefonikõne koju, sest läks pommitamiseks.
Eerik-Niiles Kross: “Muidugi tahaks praegugi osaleda. Muidugi on raske asju kõrvalt vaadata. Aga igal asjal on oma aeg ja riigikogu liikmel on teine vastutus kui vabal mehel.”
Mis nõu sa president Zelenskõile praegu annaks?
Kross võtab karbist suitsetamisevastase nätsu ja pistab suhu (see on samasugune, mida närib Toomas H. Ilves). Kusjuures selle nätsuga on see jama, et seda tuleb osta apteegist, kuigi võiks saada igalt poolt.
Zelenskõile pole vaja nõu anda. Zelenskõi teab ise päris hästi, mis ta teeb. Meiesugustele on tema tegevus suur õppetund, kuidas tegelikult kehtestada suveräänsust.
Aga Putinile oleks sul mõni hea ettepanek?
1973. aastal kirjutas Solženitsõn avaliku kirja “Kiri Nõukogude Liidu juhtkonnale”, mille eest ta N Liidust välja saadeti. Mitte “Gulagi arhipelaag” ei olnud väljasaatmise põhjus, vaid traktaat.
Seal on kirjas programm, mida Vene riik — ta nägi Nõukogude Liitu ikkagi Venemaana — tegema peaks. Venemaa peaks tegelema Venemaa ülesehitamisega. Siber on suur ja lai. Õige Venemaa on Põhja-Venemaa ja Novgorodi traditsioon. Lõpetage ekspansiivsus ja andke vabaks Ida-Euroopa. Ärge tegelege Euroopaga. Nad on võõrad, tegeleme oma asjadega. Ükskõik, kas nad tahavad seda teha tsaari või parlamendi juhtimisel, see on nende endi asi.
Sellise Venemaa kõrval oleks täitsa võimalik elada.
Keskmine venelane ei püüdle lääne elustandardi poole?
See oli alles hiljaaegu, kui Venemaal oli välja antud kaheksa miljonit välispassi. Seal on süsteem, et välismaale sõites antakse sulle välispass. Suurem osa neist reisis Kasahstani või Ukrainasse.