„Isegi halvaa valmistamise õppisid eestlased türklastelt.” Miks teatud toidud säilitavad oma tähenduse läbi aegade?

Võõrsile rännanud eestlane ehitas oma koduaeda parilla ning sapkas ja tohkas ehk kõplas põldu, aga sõi parema meelega ikka seda, millega kodumaal harjunud oli, kinnitab Tallinna Ülikooli ja Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Aivar Jürgenson.

Ajaloolane Aivar Jürgenson on käinud eestlasi intervjueerimas nii Siberis, Kaug-Idas ja Kaukaasias kui ka Argentinas ja Brasiilias. Elanud on ta neil reisidel ka külades, kus polnud poode ega söögikohti, sõltunud niiviisi sellest, mida talle peavarju pakkuvad inimesed lauale panid.

„Olen tänulik, et mul on lastud Siberis arbuusipeenraid rajada, Kaukaasias maisi koristada ja vürtsiste kastmete tarvis maitseaineid läbi hakklihamasina ajada, Argentinas aiapuude võrasid harvendada – seega üpris lähedalt väliseestlaste põllundust ja toidumajandust jälgida,“ kõneleb Aivar Jürgenson. Ning just seetõttu võib ta kindlalt väita, et ka võõrsile rännates on eestlane vähemalt toidu mõttes püüdnud ikka iseendaks jääda.