Ainus omataoline tehas Baltikumis: Pärnu-Jaagupis painutatakse metalli kõige keerulisemal moel
(2)
Praeguses Põhja-Pärnumaa vallas Pärnu-Jaagupi külje all tegutsev metallifirma Welmet asub kunagise kohaliku EPT (nõukogudeaegne masinate remondi ja ehitusega tegelenud organisatsioon — Eesti Põllumajandustehnika) territooriumil.
Omal ajal asus seal rohkelt ka teisi maamajandusega seotud asutusi — kaks betoonitehast, maaparandusjaam ja EPT remonditöökoda, mis nõukogude ajal oli spetsialiseerunud roomiktraktorite veermiku kapitaalremondi tegemisele. Toona pidid masinad kestma põlvest põlve ja kord juba olemasolevat rauda tuli seetõttu võimalikult kaua n-ö elus hoida. Lisaks tehti samas kohas peamiselt põllumajanduses kasutatavaid liikuva põranda ja kõrgete külgedega haagiseid, mida siis kolhoosides-sovhoosides kasutati heina ja silo veoks.
Seega tegutses Pärnu-Jaagupis kuni nõukaaja lõpuni tänapäevases mõistes üsna multifunktsionaalne tootmis- ja remondiüksus, mis pärast Eesti iseseisvuse saabumist erastamisele läks. Oluline osa kogu kompleksist saigi aluseks OÜ-le Welmet, ent kuigi alus haagisetootmise näol oli olemas, samuti justkui nõudlus piirkonnas arenenud turbatööstuse näol, ei saanud ettevõttest ometigi ei kärude ega turbatootmise seadmete tootja, vaid esimese hooga hakati tootma seadmeid puidutööstusele. Vähemalt sellest sai Welmet sisse esimese arvestatavalt elujõulise arengu.
Valiti kindel tootmisvaldkond
OÜ Welmet juhatuse liige Märt Lehtsalu ütleb, et Welmet sai iseseisva firmana õige hoo sisse ajal, mil puidutööstuse liinide tootja Hekotek hakkas ehitama sisseseadet Imavere saeveskile, mida toona arendas Sylvester — sinna tehti seadmeid ligi viie aasta vältel.
Lehtsalu ise sattus Welmetisse pärast 2008. aasta majanduskriisi ehk toonase nimetusega masu, kui 2011. aasta mais tuli ta juhtima ettevõtet, mille paar kriisiaastat olid juba kaunikesti tühjaks väänanud, nii et palgal oli siis vaid kümmekond inimest ning firmat tuli taas üsna maast madalast üles ehitama hakata. Tehase masinapark oli selleks ajaks üsna amortiseerunud, sestap soetas ta kohe viimase vaba raha eest uue painutuspingi.
Robot tigu ei keevita, see on põhjalik käsitöö, mis vajab head spetsialisti, kes valdab keevitustöö peensusi.
„Ei tundunud mingi erilise äriplaanina. Kui hakkasime pangast uue keevitushalli ehitamiseks raha küsima, siis sealt öeldi ka, et teie sõltuvus paarist-kolmest tellijast on liialt suur ning kliendibaasi on tarvis laiendada. Ja siis tegelikult juhtuski nii, et vaevalt saime kopa maasse löödud, kui meie põhipartneril ei olnud meile enam tellimusi anda,” meenutab Märt Lehtsalu Welmeti kannapöörde aega eelmise kümnendi keskel. „Siis oli päris ärev periood — ehitame uut tootmishoonet, aga endalgi pole õieti tööd. Hakkasin põhjalikumalt analüüsima, mida me siis õigupoolest toodame ja milline toodang on kõige kasumlikum. Ja sellest analüüsist tuli välja, et igasugused teod ja tigukonveierid on kõige tulusamad toota.”
Nii sai otsustatud, et ettevõte peabki keskenduma oma kõige kasumlikumale osale tootmisest — tigude ja tigukonveierite tootmisele. Sest juba antiikajal Archimedese leiutatud kruvi ja kruvipump, millega ta vett tõstma hakkas, tänapäevase tiguülekande eelkäija, on läbi aja kestnud võrdlemisi universaalse ja praktilisena.
Lõputult avar tööpõld
Nüüdseks on Welmetil oma nišis kand tugevasti maas, sest sellisel tasemel tigude ja tigukonveierite tootjaid vähemalt Balti riikides rohkem ei ole. Tublisid tegijaid on Soomes, aga enamasti on need väikesed ettevõtted, sisuliselt perefirmad, ning kui siinkandis otsitakse mõne suuremamahulise projekti elluviijat, jõutakse enamasti ikkagi Pärnu-Jaagupisse Welmeti juurde. Kui aastal 2016 moodustas tigude tootmine ettevõtte müügitulust umbes 40%, siis praegu on see 80%.
Tänapäeval kasutatakse tigutransportööre paljudes seadmetes ja erinevates tootmisüksustes peaasjalikult mingit sorti materjali liigutamiseks. Näiteks liigutab tigu vilja kombaini mahalaadimisseadmes või viljakuivatites, aga samas kasutatakse neid ka suurtes tselluloosikombinaatides. Welmet keskendub just viimasele ehk siis eriprojekti järgi valmistatud tigude ja tigukonveierite tootmisele. Puidurafineerimistehaseid rajatakse tänapäeval kõikjale üle maailma, seega tööpõld selles vallas on ka Pärnu-Jaagupis lai.
Welmeti teod on töös 24/7, kusjuures keskkond, milles nad töötavad, on metalli jaoks suhteliselt kehv — happeline, kõrge temperatuuriga ja muidu üsna agressiivne — ning see kulutab materjali üsna kiiresti läbi. Mistõttu seadmed vajavad regulaarset väljavahetamist. No ja see omakorda muudab nende tootjate tööpõllu veelgi avaramaks.
„Praegu ongi meie kõige parem äri nende n-ö varuosatigude tootmine, sest tüüplahendusi selles valdkonnas ei ole. Kõik need tehased on erinevad, disainitud oma asukoha, materjali omapära, tootmise intensiivsuse ja veel kümnete spetsiifiliste parameetrite järgi,” kirjeldab Märt Lehtsalu. „Oluline osa tellimustest tuleb Põhjamaade tselluloositehastest, mis on rajatud juba üsna palju aega tagasi. Mina olen 44, aga mu käe alt on läbi käinud tellimuste jooniseid tehastele, mis on vanemad kui mina.”
Kõik tööd on projektipõhised
Viimase kuue aasta jooksul on Welmeti arendamisse investeeritud kaugelt üle miljoni euro. Ja investeeritakse ka praegu, sest nagu Lehtsalu selgitab, ei tee tootmise ühe etapi efektiivsemaks muutmine tõhusaks veel tervet tehast. See on nagu liiklemine kiirteel, iseloomustab ta.
Kogu töö on projektipõhine. Lehtsalu ei kujuta ettegi, kuidas tulla toime n-ö masstootmises, näiteks mingi mitme tuhande ühesuguse toote vorpimisega. Kasvõi juba sellepärast, et konkurentsi tõttu on selles valdkonnas hinnad äärmiselt madalale surutud. Pealegi on ju teada, et standardtoodete valmistamisel on ju hiinlased väga tugevad ja nendega pole mõtet üritadagi konkureerida.
„Ma julgen väita, et lehtmetallist teosektori valmistegemine on üldse kõige keerulisem metallipainutamise protsess. Õigemini, mitte protsess ei ole keeruline, vaid eeltöö, et välja arvutada, kuidas tasapinnalisest materjalist teha õige sise- ja välisdiameetri ja vajaliku sammuga tigu,” räägib Märt Lehtsalu. „Robot tigu ei keevita, see on põhjalik käsitöö, mis vajab head spetsialisti, kes valdab keevitustöö peensusi. Leian, et teha päevast päeva mingeid ühelaadseid kombainijuppe ei ole ala, kus ennast kulutada.”
Robot tigu ei keevita, see on põhjalik käsitöö, mis vajab head spetsialisti, kes valdab keevitustöö peensusi.
