Tom Suuman suri. Sic transit, Toomas Suuman

Sa rääkisid mulle paar nädalat tagasi, kuidas sa enam ei taha lavale. Sina, elupõline rändnäitleja. Mees, kes 42 aastat peaaegu igal õhtul Rakverest kuhugi Eestimaa lavale mängima sõitis. Ka kõige väiksematele lavadele. Seletasid ka, miks ei taha. Ütlesid, et ei taha laval surra. Kokku kukkuda. Verist vahtu välja ajada. Just selliste sõnadega rääkisid ja nii veenva tooniga, et vastu vaielda ja midagi ilustada-elustada ei olnud võimalik. Ütlesid, et sul ei ole valus...

2015. aastal – me rääkisime siis Urmas Otist, kes nagu sinagi oli Otepää poiss ja oli sinu lapsepõlvesõber – sa kirjutasid mulle: „Isa (Luuletaja ja kunstnik Aleksander Suuman. MM) märkis üsna enne minekut, et mälestus kipub olema metsast rohelisem.”
Neid asju ei saa inimese eluajal kokku leppida, et kuidas temast pärast surma kirjutada. Või saab ehk, aga milleks? Ma räägin nüüd ühe sinuga seotud loo, mida sa ise ei tea. See oli küllap kaheksakümnendate keskel, kui Mihhail Gorbatšov kogu Nõukogudemaal alkoholi joomise ja saamise ära keelas. Olid viinatalongid. Me koos noorte näitlejate Erik Ruusi ja Eduard Salmistuga otsustasime tähistada minu Rakveresse jõudmist.