Sõdades kaob kunst eepiliselt, rahuajal niisama napakalt

Sõjad ja muud suured õnnetused on pühkinud maamunalt muu hulgas ka tohutu koguse kunsti. Kunstielu hall argipäev võib aga kohati olla laastavamgi, sest inimesed kipuvad olema laisad ja asjad kehvasti korraldatud.

Eesti kunsti füüsiliselt nähtaval ajalool on varjatud pool, mis koosneb hävinud või kadunuks jäänud teostest ja kunstnike tervetest loominguperioodidest. Kadumise põhjuste seas tuleb ette nii juhuslikkust, ajaloosündmusi kui ka force majeure'i. Ümbritsev reaalsus on saanud osaks kunstiteoste endi lugudest.

Aastal 2016 toimus Kumus Liis Pählapuu kureeritud näitus „Force majeure. Eesti kunsti hävimis- ja kadumislood”, mis andis esmase ülevaate aastatel 1900–1945 kadunud, hävinud või hävitatud teostest. Kuna andmestik selle kohta, mida enam pole, kipub olema äärmiselt lünklik, isegi suuresti olematu, jäid ka pärast seda näitust õhku paljud valged laigud.

Ometi võib julgelt väita, et just nende 45 aasta jooksul kadus või hävis rohkem kunstiteoseid kui kunagi varem või hiljem.