Eestlaste muistsed salateed ja pelgukohad annavad tasapisi igasugu saladusi välja

Et mitte sattuda julma vaenlase silme alla ning end turvalisemalt tunda, kasutasid meie esivanemad ajutiselt elamiseks nii looduslikke koopaid kui soo- ja rabasaari, mis ajapikku annavad igasuguseid saladusi välja.

Kuigi mõnes Põhjala viikingiaegses saagatekstis mainitakse aeg-ajalt ka Eestit, algab meie esivanemate kirjutatud ajalugu alles koos Liivimaa Henriku kroonikaga, milles kirjeldatakse siinse ala ristimist ja alistamist XIII sajandi algul.

„…ja järgmisel päeval saatsid nad (ristisõdijad — M. K.) liivlasi ja lätlasi metsade pimedaisse pelgupaikadesse, kus eestlased ennast varjates peidus olid, ja nad leidsid õige palju mehi ja naisi ja vedasid need metsadest välja koos kogu varaga, ja lüües mehed maha…“

Varju pakkuvad koopad

Lõuna-Harjumaal asuv Kuimetsa karstiala ehk nn Iida urked on Eesti kõige ulatuslikum koobastik, mida uurijad on seostanud just Henriku kroonikas kirjeldatud 1220. aasta tapatalgutega. Sellest, kuidas koobast keskajal pelgupaigana kasutati, on näiteks juttu Novgorodi leetopissis 1268. aasta Rakvere lahingule eelnenud sündmusega seoses.