Leili metsalood | Kevadmaastikud
Loodus muutub iga päevaga, õisi ja rohelust tuleb juurde. Olen õnnelik inimene, kel on olnud võimalus mitukümmend aastat liikuda iga päev oma radadel ja kogeda, kui imeline on meie loodus ja meie mets. Mida kauem käin ja vaatan, seda sügavamalt tunnetan, milline õnn on Eestis elada.
Jõevesi on alanenud, vool aeglane ning põhi paistab läbi. Taamal põõsaste vahel on kopratamm. Suurvee aegadel on vesi tume ja vool kiire.
See väike jõeke voolab oma teekonnal suure raba ääres, sealt ka tema punakaspruuni värvi vesi pärit. Selline vesi, nagu ka rabalaugastes, ei ole kare. Kui jões käsi pesta, muutub nahk pehmeks, siidiseks.
Olen võrrelnud oma sünnikodu viljakaid põlde ja kõrgeid kuusikuid selle veidi tagasihoidlikuma talukoha jõeäärsete maadega ning proovinud mõelda, kus elati õnnelikumat elu. Mu sünnikodu rajas ja ostis 1860ndatel mõisalt kaks maatükki minu vanavanaisa. Teise, pildil oleva jõe äärse maatüki kinkis vanaisa sajandi lõpus oma õele (minu vanatädile) pulmadeks.
Tööd rabati mõlemal pool, kuid sõja ja vene võimu tuleku järel muutus kõik. Minu isa võtsid sakslased sõtta, kust ta tagasi ei tulnud, kolhoos võttis loomad ja maa. Vanad surid ja Eesti riigi taastamine oli veel kaugel.
Keerulist elu on maarahvas Eestis elanud, sõdades ja Siberisse saadetuna kodudest ja maast ilma jäänud ning oma riigi taastamise järel kõike uuesti üles ehitama asunud. Kõiki, kes oma kätega põldu on harinud, metsa hooldanud ja kodu rajanud, köidab maa end inimese külge. Maast saab alguse seletamatu armastus looduse ja inimese vahel.
